Tintmust pilv, jalgadega kalad ja ööelu

Ilmateade lubas tänaseks vihma ja külma, aga me ei olnud nõus. Hommikul paistiski päike ja oli soojem kui eile. Lükkasime akvaariumisse kalu vaatama mineku edasi ja peesitasime mõnd aega rannas.

Hispaanias on inimesed lihtsalt nii teistmoodi. Mööda lonkiv härrasmees näiteks juhtis valjuhäälselt tähelepanu Külli kingadele. Suurem laine tuligi kohe jalavarjudele järele. Kingad pääsesid napilt. Mis eestlased oleksid selles olukorras teinud? 1) parastanud, et mis ta siis ronis randa, istunud kodus, näed nüüd laine viis kinga ära. 2) parastanud, et vaadaku ise kuidas nüüd kingata hakkama saab. 3) parastanud ja itsitanud kahjurõõmsalt omaette. 4) vt taas eelmised punktid.

Ookeani ääres oli küll mõnus. Kuni tuli see pilv.

Siis läksimegi kalu vaatama. Siin on midagi taolist nagu Loro park Tenerifel, aga siin olid ainult kalad, loomi ei olnud. Kalu see-eest väga eriskummalisi. Las Palmases asuva akvaariumi nimi on Poema del Mar. Pilet maksis 27€. Akvaariumis on maailma seni suurim nõgus klaas. 36 m lai, 7,35 m kõrge ja 39 cm paks. 

JALGADEGA KALAD! Mustad ja valged.

Kalad tulevad ka suhtlema.

Kalad altvaates.

Kalad akna taga.

Ma olin kalade all klaastunnelis.

Klaastunnel.

Kui palju värve.

See kala hõljus ja eputas.

Veel üks klaastunnel peegelseintega.

Kalateater. Siin ongi see suur klaas, millest ma rääkisin.

Kala puu otsas.

Sellesse tunnelisse sai sisse ronida ja ümberringi ujuvaid kalu vahtida. Me mahtusime ka.

Akvaariumi üks eesmärke on inimesi harida, et kui jätkata plasti ja muu rämpsu merre pildumist, siis hävivad selle imetlusväärse ja rikkaliku maailma asukad ära.

Akvaariumis oli väga palju imestamisväärset, aga viimaks jõudis kätte sulgemise aeg.

Läksime linnapeale kaema, mida Las Palmases laupäeva õhtul tehakse. Jalutati, vesteldi, istuti kohvikutes, mängiti palli ja nii edasi. Ostsime taas tordilõigud kaasa samast kohvikust, millest eelmine kord, ja samade poiste käest. Korraldasime omale ise kodukohviku. Banaane on ka terve virn ja nüüd on papaiat ka juba.

Siin oli poetänav koos täiskuuga.

Punane Mulin meie vastasmajas oli õhtul ka avatud. Roosa rinnahoidjaga tüdruk istus ukse juures.

Sel ajal, kui me kaubanduskeskuses kleite vaatlesime, oli vihmapilv end tänavatele tühjaks sadanud. Meile ei langenud poest väljudes enam tilkagi peale, kuigi tänavatel mulisesid väikesed jõed.  Ilm aga oli ikka soe.