Ise reisimarsruuti kokku pannes on see hea, et kellelegi pole vinguda, et mis koht see on või et vist läks midagi vussi. Midagi ei saa vussi minna kui ise oled planeerinud. Buss kihutab Las Palmase poole, nii et vihmapiisad ei suuda teda peaaegu tabada. Taevas on hallid pilved ja Atlandi ookean jääb paremat kätt. Öömaja omanik on jätnud meie korteri võtmed kappi nr 2, ja kuna ma seda tean, siis on telos ka wifi juba olemas. Kõik on käigupealt, kõht on juba jube tühi. 4 tundi lendasime, söömise asemel lahendasime ristsõnu.
Ookeani kohal olime korraga 3 ajatsoonis, kellad näitasid 18, 19 ja 20. See näitab, et aega ei ole olemas ja vikerkaar pole kaar vaid on ring. Ookeani kohale tekkis hetkeks ringikujuline vikerkaar.
Pilvepiirilt alla vaadates tundus saar kõrbenudpruunides ja rohelistes toonides. Kui palmid kasvavad, siis ei saa otseselt lund tulla. Las Palmasest läbi sõites veidi nagu Annelinn. Ega siin mägede ja mere vahel pole majade jaoks palju ruumi, nagu ikka saartel, ja turistimass tahab majutamist. Seega pürgivad majad ja hotellid kõrgustesse. Ookean peaks olema ümber nurga, homme lähme otsime üles. Kohalik Moulin Rouge on kohe üle tee ja juba avatigi.
Bussi aknast vaade linnale. Lennujaama ees oligi meesterahvas, kes küsis, kuhu soovime sõita ja juhatas õigesse bussipeatusesse.
Ahjaa, see on Gran Canaria.
Ööd!
Kommentaarid
Postita kommentaar