Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin? 

Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen. 

Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele.

Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad.

Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisimine muudab eluteed, kasvõi veidigi, aga muudab. Minu elus on muutused toimunud ka juba siis, kui sõbranna caminol käib. Mis siis veel saab, kui ma ise selle teekonna ette võtan? Hetkel pole tõesti veel aimugi. Vaata kasvõi juba seda, kuidas nende lennupiletitega läks. Kõik muutub, ma ütlen.

Nii et kui soovid, reisi minuga mõttes kaasa. Kui mitte, siis otsi oma matkasaapad üles. 

Mida ma Portugali ja caminole kaotasingi? Üks vastus on, et oma südame. 

Põnev, mida järgnevad päevad toovad.