Otse põhisisu juurde

Banaanifänn Las Canterases


Tänane mulje saarest oli lootusrikkam. Läksime Las Canterase randa, mis asub kohe ümber nurga. Mõni samm ja Atlandi ookeani ääres. Mõned päevitasid ja mõned külmetasid. Tuul oli päris kõva ja õhtupoole hakkas kohati tibutama. Kogu aastane lubatud sademete hulk tuli vist täna maha. Dresscode on suvekleitidest jopedeni ja paljastest varvastest saabasteni. Kõik on lubatud.


Ühed läksid läbipaistvate paatidega sõitma.



Enamasti vist pigem ikka 21 kraadi.

Lonkisime La Isletale, mis on saare põhjaosa küljes asuv poolsaar, avastasime ülitillukese kindluse Castello de la Luz, mis väidetavalt kaitses saart mereröövlite eest. Kuidas ta seda küll ilma energeetiliste relvadeta tegi?

Roosid õitsesid.


Kindluse vana foto seinale joonistatud.


Turuhoones tõmbas müüjapoiss naerust omale toidu kurku kui ma letti pildistasin. Erinevalt temast, mina niisugusi puuvilju igapäev ei näe.


Kummalised võileivad, sibulast purjedega.


Nuputasime tükk aega, kus me nime Tajinaste kuulnud oleme. Siis meenus, et see on Tenerife kuulus taim. Turult saadud Tenerife Tajinaste-nimeline vein oli väga hea. Gran Canarial pidi Arucase külas asuma  Arehucase rummitehas, ehk õnnestub mõnipäev sinnagi sõita.

Tortilla ja kohalikud tomatilõhnalised tomatid turult.


Hiigeloa kaunad ripuvad puude küljes.


Aloe Vera läbinisti ökomöginad selles poes. Kuidas sa suure potsikuga lennukisse lähed, aga müüjanna teatas, et temal on sellele lahendus olemas ja võttis sahtlist 100 ml-sed plastmasspudelid. Villige ise ümber! Ma olen suur Aloe Vera fänn. Väga hästi mõjub ja kohalik vulkaanilisel pinnasel kasvanud tooraine. Kirjutan loo lõpuni ja hakkan end sellega kokku määrima. Pood on ümber nurga, võime teise potsikutäie veel tuua. 


Mustast puidust rõdu ja uks. Huvitav maja. Vanad majad on uute vahele pressitud.


Oo jaa, ja siin on kohalikud magushapukad banaanid. Tavasuuruses, aga hoopis teise maitsega kui meil Tartus. Banaanifänni unistus. Ma luban, et söön nii palju kui jaksan.

Õhtul tuletasime meelde guantšide kurba saatust, kes aastaks 1541 olid välja suretatud tänu hispaania, portugali ja itaalia vallutajatele.  Guantšid olid pikka kasvu, valgenahalised ja sinisilmsed. Nendega tahaks küll kohtuda.

Homme jätkame saarel avastusretke.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...