Maspalomas, düünide ja vikerkaarte linn

Täna hommikul tahtsime minna põhja. Kuna aga yr.no näitas põhjas koledust, siis tegime plaanid ümber. Buss nr 30 väljus Santa Catalina bussijaamast ja viis otse Maspalomasesse. 

Kui Külli hõikas, et vikerkaar, ma vaatasin taevasse. Naiivne.

Maspalomas asub Gran Canaria lõunatipus ja on kuulus oma düünide poolest. Need tasuvad tõesti ülevaatamist. Kõrgemad ja madalamad kuhilad, kassidele oleks siin liivakast-paradiis.

Soolajärv keset kõrbe.

Inglite rannas oli kive, Maspalomase rannas ainult beež liiv ja nudistid.

Maspalomase rannas sattusime otse keset euroopa kultuuri: paisuvad kõrvitsad ja kärbuvad tillid. Selliseid fotosid võite ise internetist otsida. Võib ka aianduslehtedelt, kus leiate esteetilisemaid. Kohapeal ei mingit eksootikat, ei mingit erootikat. Hoopis euroopalik esteetika kadu. Aga palju õnnelikke püksata mehi käsikäes. 

Atlandi ookean võtab vastu kõik nii- ja naasugused.

Üle düünide randa oli u 2 km. Düünidega ranna algusest edasi ja edasi ja edasi playa Inglesi lõpuni u 4 km. Mina arvasin, et tähendus on Inglite rand, aga googel arvas, et English beach. Siin oli hoopis tavalisem, sest rahvas oli palju paksemalt riides.

Düünidest pääsesime välja kell 17 ja saime viimaks aega hommikust süüa. Lauda virutati niisugune vaagen.

Gran Canaria pidi olema hästi roheline saar. 

Näiteks.

Mõned siiski raatsivad oma kaktusi kasta.

Päris õiged aaloe verad.

Mis punnid puu otsas.

Kohalikud karvikud.

Maru huvitav nipp, kuidas autole kohta hoida.

Peale suurepärase, puhta ookeaniveega pika liivaranna on Maspalomases veel 2 mõttetut hiinakat ostukeskust. Ülejäänu on hotellid vikerkaarerahvale jne. 

Tulime nr 30 bussiga tunni ajaga Santa Catalina väljakule tagasi. Väljaku äärses söögikohas oli ikka neid kooke, mida igal õhtul oleme ostnud, seekord mustade marjadega. 

Ööelu ei pea kaugelt otsima minema, rõdult saab Punase Mulina ümber käivat tegevust jälgida. Ükspäev käis seal ka politsei, aga muidu ikka tavalised püksikandjad.