Suvest kevadesse ja tsirkust ka

 Santa Cruz on Madeira järgmine armas ranna- ja turistilinnake. Siit lennujaama on u 30 min jalutada. Jälle kivine rand ja soe päike. 

Ajavahe tõttu mulle hetkeks tundus, et mu Porto lend läks juba eelmisel õhtul minema, aga ei, kõik korras. 

Tulingi siis juba Portosse ära. Porto lennujaamale hästi lähedal on Airporto hostel, nii et ma seiklesin siis kesköösel sinna. Eelmine kord, kui ma seda otsisin, sadas vihma, oli talv ja levi kadus teepeal ära, nii et aega läks palju rohkem. 

Nad on seal väga sõbralikud ja peale mind tulid veel ühed. Hostelis on ühikatoad, aga kõik on väga viisakad, kolistavad ja krabistavad väga vaikselt. See vaikselt kolistamine on tegelikult väga naljakas, kui seda väga püüdlikult teha.  Hommikul pakiti saiake ka kaasa.

Portos olen seekord Matosinhose linnaosas, sest siin on ka ookeani ja natuke kaljusid. Nii et tihedad lonkimist täis päevad on olnud. 

Järgmine öömaja on ka jälle ühikatoas, väga kena kõik, köök ja nii. Aga nagu kolme karu muinasjutt, kopp-kopp, kes magab minu voodis.  Vooditel on numbrid ja numbreid võiks küll koolis õppida. Üks ütles, et ta oligi imestanud, miks ta kapp lahti ei tule ja nii. Õnneks see asi lahenes ära ja ma sain omale ka voodi. Ja tema sai kapi.

Portos enam nii soe ei ole kui Madeiral. Pilvine ja tuuline. Vaatan, kuhu homme annab minna. Ma käisin eelmine kord juba enamus kohti läbi.

Oks jälle äraarvamiseks.

Nii on siis, kui tee on püsti ees.

Muidugi tsirkust on maailma väga palju rohkem juurde tulnud. Lennukis nad teatasid, et batsille mandrile kaasa ei võeta ja desinfitseerimine algab kohe. Kes on allergilised, hoidke nina ja suu kinni. Siis tulid stjuuardessid ja lasid peenikese joa pritspudelist üle kottide. Oot, aga see batsill, kes koti põhja all istus? 

Täna arvati, et kiriku kujud tahavad jalutada ja neid kanti mööda üht tänavat edasi-tagasi. Ilm ilus, rahvast hõredalt, rongkäigus kõigil maskid peas. Kes teeääres puntras vahtisid, neil ei midagi. Kujudel ei olnud ka maske. Orkester oli väga kena ja pidulik, neil ei pidanud ka maske olema, isegi kui mõned lõid ainult trummi. 

Ja ma alles nüüd hakkasin mõtlema, et tasus ikka sõita kõik need ööpäevad siia, et kohvikusse saaks minna. Tundus nii loomulik asi see saiakeste ostmine, et võttis aega mitu päeva aru saamiseks, et eks ma viimati vast käisin ka kohvikus kunagi siis kui reisil olin. Siin on söögikohad rahvast pungil ja öömajadel ka kahekohalisi hindu vist enam ei ole. Kõik voodid on täis igal pool. Seljakottidega laseb neid kõikjal ringi.

Mingi kits ka pildil.