Meresõit on selline asi, mille kohta ma olin otsustanud, et seda ma kindlasti ei tee. Olen täiesti maa-inimene ja hea on kandvat pinda taldade all tunda. Lendamise vastu pole ka midagi. Aga liiga palju vett on ikka liiga palju vett.
Ja nüüd ütles üks kohalik, et hüppa aga pardale, väga vahva, näeb saare rannikut ja vaat kui sile täna veepind on. Päike paistab ja puha. Mõni päev tagasi olevat siin kusagil ka lund sadanud. Tahtsin just selle põhjamaa tahke vihmaga hoobelda. Tühja.
Ookeani pind oligi sile. Ranniku lähedal. Ja kaugemal ka küllaltki. Vett oli selles Atlandi kausis ikka hullupööra palju.
Kuidas mõned seljauimed võivad inimesi rõõmustada. Nagu midagi väga head oleks juhtunud. Meie kapten vaatas paadist kiikriga, mist tüüpi delfiinidele me külla olime läinud ja noh, vist mingid harilikud, täiesti delfiinide moodi delfiinid. Ajasid oma delfiiniasju, ma ei saanudki aru, mida nad kajakatega kaklesid. Mingi kalateema või. Kajakate järgi sai vist aru, kus nad olid. Loodan, et me neid väga ei häirinud, jõllitasime natuke ja tegime vaikselt vehkat. Ookeanis käib tihe saalimine ju ajast-aega.
Kusagil seal.
Madeira ookeani poolt vaadates.
Tõesti, nagu midagi väga head oleks juhtunud. Hea on teada, et täiesti erinevas maailmas elavad olendid, kes võib-olla oskavad suhtuda kahejalgsetesse hoopis kaastundlikumalt kui kahejalgsed ise üksteisesse (teistest rääkimata). Hea on teada, et selliseid olendeid on veel alles. Et ookeanis on prügi vahel ikka veel ruumi. Et ookeanis on saastast hoolimata ikka veel vett. Et on erinevaid maailmaid ja saladusi.
Kutsuge mõttes delfiine ja nad tulevad. Laulavad teile oma laulu.
Huvitavad on need delfiinid. Ühel paadil lõppes kütus otsa, ja delfiinid kohe kohal. Tulid appi?
VastaKustutaDelfiinid on minu arvates maru uudishimulikud!
VastaKustuta