Otse põhisisu juurde

Joogatunni ja puuviljade aeg

 Kirjutan siia meeldetuletuse, et õhtul võiks igaüks teha omaalgatuslikku joogatundi! Teate küll, sufiringid, kaamelisõidud, konnad, kassid, lehmad, elevandikõnd, venitused seljale, jalgadele, tantsujooga ja lõdvestus. Hingamine. Jne. Mõttes hoian teile ruumi, aga laivis mitte, sest ma olen kaasa võtnud veidi vale laadija telefonile, nii et akuga pole priisata. Hea et ma üldse midagi kaasa võtsin, sest kui ma siia jõudes ennast peeglist vaatasin, siis ma olin näost täitsa hall. Nii väsinud. Nüüd läheb juba paremaks. Jooga aitab ka.

Homse kokkutuleku ja zoomi ürituse suhtes sama, et aku vist ei pea vastu. Ja mu hotellike on soodushinnaga, sest siin pole wifit ega kohvit. Uskumatu, isegi Indoneesia dzunglis toodi wifi kohale. Muidugi ma võin homme ollagi kuskil metsas ja seal võib vabalt wifi olla. 

Aga võite mulle lingi ikka saata, nalja saaks, kui teid näeks. Te näeks ka, kus ma olen. Sõlmede osas on juba kinnisidee, vaatasin täna huviga, millist sõlme meremees tegi. 

Järgmine lemmikteema on puuviljad. Siin on selliseid puuvilju, mida ma pole näinudki. Monstera vilja, seda rohelist vorsti, kutsutakse ananassibanaaniks ja kui kohalikud pakkusid, oli väga hea. Ma ise ei saanud puhastamisega hakkama, need kuuekandilised tükid lendasid üle toa laiali ja koor päris ära ei tulnud. Ja mulle tundus, et kusagil seal sees on okkad, või misasjad mulle keele külge jäid. Kirjandust okaste kohta ei leidnud, nii et ma võin ka eksida. 

Ühesõnaga, arvasin küll, et armastan kõiki maailma puuvilju ühtemoodi, aga päris nii see ka ei ole. Miskid maitsesid veel, nagu nad ei maitseks mulle üldse. Ja kohalik puuvili olevat öko ja seega on maru kallis. Aga alati võib osta selliseid tooreid tundmatu maa asju nagu meil Selveris. Ühesõnaga, see pole ka variant. Jäävad ikka banaanid. Siin pidavat banaaniistandused olema.  Üks sort on sellised pisikesed ja maitsevad nagu hapukad kommid. Neid ma olen igatsenud ja nendega läks nüüd õnneks.

Olge vintsked ja tehke kõik võimalik, et vastu pidada!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...