Tänu kingiks saadud lennureisile kavatsesin Lissaboni ja Porto vahel mõned päevad aega veeta. Siin on juba üksjagu tuttav olustik ka, soe ilm ja hea toit. Lugesin, et siinkandis asuvad ookeanis mõned vulkaanilised saared. Eks need kusagil siinsete lennujaamalinnade vahel asuvadki.
Ma ei uskunud tegelikult, et EasyJet üldse olemas on. Ja ma ei uskunud ka, et ma selle üles leian. Aga ma leidsin, Lissaboni kahe terminali vahel seigeldes.
Lissabonis elab päike. Sellest hoolimata lendasin vaatama, kuidas pilved ja vihm saarel tunduvad. Mul olid isegi vihmapüksid kaasa pakitud. Saar ise oligi pilvedesse mähitud ja võttis mind vihmaga vastu.
Kuna vihma sadas ja Aerobuss oli just ära läinud, siis arvasid ühed prantslased, et võiks kamba peale taksot jagada ja kiiremini lennujaamast linna saada. Ja nii ma saingi teada, kuskohas mu hotell asub. Prantslased arvasid, et ehk jääb vihm homme järele.
Funchali lennujaam pidi olema üsna ohtlik, kuna lennurada on kaljul lühike ja ilmaolud pole ka alati kiita. Lennuki meeskond kinnitas, et teevad mis suudavad, et meid kohale viia, ja tegid ka. Alati nad vist sellel saarel ei saagi maanduda. Aga no ookeanis on saari veel.
Funchali tänavad on kitsad. Mina ei uskunud, et neil sõitma mahub. Takso aga mahtus ja kohati sõitis peaaegu püstloodis mäest alla. Eks juht ise teab, mis teeb. Ja tunnelid. Kes need küll kaljudesse uuristas? Esmapilgul ei saakski öelda, et siin on mäed. Pigem mustad vulkaanilised kaljud, nagu oleks keegi neid ülevalt alla noaga lõiganud. Järsud. Ülemisel pildil on küll vähe laiem tänav.
Atlandi ookeani ääres.
Homme vaatan, mis edasi saab.
Kommentaarid
Postita kommentaar