Hommikul oli vihmane, kohalikud tõmbasid talvejoped selga ja mina tulin siis jälle Porto tänavatele lonkima. Muinasjutus ma vist oleks Lonkija.
Rahvast siin nagu murdu. Hea, et eelmine kord Lello raamatukogus ära käisin, praegu on maru pikk järjekord. See on väga ilusa trepiga tilluke raamatukogu, natuke Tartariapärane või siis nagu Harry Potteri ajast.
Douro jõgi ja Porto pool. Porto + Gaia = Portogaia. Seda rääkis mulle eelmine kord üks kohalik, Douro kaldal.
Portos on alati ilus jalutada, ilm läks jälle soojaks ja ma tulin siia Gaia poole peale, teisele poole Douro jõge, kus on portveinitehased. Ma üldiselt enam ei joo ju kohvi ega alkoholi, eriti kindlasti mitte valget portveini, aga ohh, kus siin on need head!
Üks tänavamuusik laulab ka mu lemmiklaule. Elvis ja teised. Istun ja vaatan lihtsalt rahvast. Kui kirju on maailm. Pole maailmalõppu ega midagi.
Teeme nii, et ma tegelen maailmalõpuga jälle siis, kui tavamaailmas tagasi olen. Tõsiselt, käige ringi ja nautige, kuni veel võimalik. Mälestused on ainsad, mis me kaasa võtame. Ehk nagu need hispaania keelt kõnelevad naised mõni päev tagasi ütlesid - töötavad Tenerifel ja kogu raha läheb reisimiseks!
Ma usun, et maakera kuulub Inimestele ja me oleme loodud seda kõike võimalikult palju kogema. Kuigi igati püütakse vastupidist väita. Aga igas võrgus on tegelikult augud sees. Selline on võrkude loomus. Tuleb muuta ennast nii, et mahub välja. Või noh, terav nuga on ka abiks.
Olgu, jään siia portveini juurde. Vaatan, mis edasi saab.
Kommentaarid
Postita kommentaar