Gondel jäi kuristiku kohale rippuma. Teised hakkasid palvetama, mina pildistama. No kuulge, nad ei saa lasta turistil alla kukkuda, turist ei tule nii ju tagasi.
Täna kõmpisin kõigepealt tunnikese ülesmäge, et jõuda Madeira botaanikaaeda. Ma nimelt ei kirjutanud, millise saarega tegu on, et tehke ise ka uurimistööd. Nüüd siis teate. Selle gondliga ma sõitsin botaanikaaiast edasi Monte mäele. Lilleaed on väga kena ja selle vaatab tunni- pooleteisega üle.
Kuidas kasvavad papaiad ja sünnivad banaanid.
Monte palee aed oli veel suurem ja põnevam. Siin võib istuda ja raamatut kirjutada. Võib ka kohvikutes istuda ja Madeira veini degusteerida.
On ka sellist metsa ja matkaradu. Matkaradu on saarel igal pool. Kõikjal camino. Kupata mägedes ringi nagu jõuad.
Mida teha, kui lund ei ole. Asfaldikelgutamine. Kohalikud mehed higistavad.
Gondlid lähevad ja tulevad. Kusagile sinna jäi seisma. Ma nagu mäletan, et kartsin kunagi kõrgust. Ja ma ei tea, kuidas see üle läks. Hirm on mõnikord lihtsalt ülisuur põnevus. Hea, kui luud ja närvid sellest aru saavad.
Mäest alla saab ka omal jalal, kui põlved vastu peavad.
Väikesed saared keset suuri ookeane ongi tervenemise paik neile, kes muidu kohustuste rattast välja ei saa. Esimene päev läheb "need-asjad-tuleb-veel-ära-teha" käsurežiimist "mida-ma-täna-võiksin-kogeda" lubamise ja kulgemise hetke.
Indoneesiast kaasa tulnud ahvipärdiku-naeratus on juba lagedale ilmunud ja õnnelik tuttavasse paika jõudmise üle. Euroopa on püüdnud seda uudishimulikku ja rõõmsat olevust materdada, aga pole suutnud.
Üksi reisides pole kunagi üksi. Kogu maailm on minuga koos. Mitmekesi ei jää lihtsalt iseenda ja maailma jaoks aega. Kuigi, armsad, ma soovin, et saaksite mu mälestuskildudest osa ja selleks ma kirjutangi.
Näeme, mis edaspidi saab!
Kommentaarid
Postita kommentaar