Viimase aja infomüras tundsin, et kohe mu ajurakud plahvatavad. Ja plahvatasidki. Plahvatus lennutas mind Ryanairi sinisele istmele, et maailma asjadele vähe kõrgemalt pilk peale visata.
Kõik see argipäevane rähklemine. Kuhu see on viinud?
Üleväsimuse seljatamiseks valisin lennureisi: mõnus uinutav õõtsumine unehäirete vastu. Viimaks ometi mõni tund rahulikku und.
Dublini lennujaamas oli midagi teisiti: inimestel olid näod. Seal mõtlesin, et ootan kella kolmeni hommikul ära, kuna vedelikud ära kontrollitakse ja saab pehmemate toolide peale lebotama. Kell 3 a.m. aga selgus, et seda arvasid sajad teised kahejalgsed, ja mõned neljajalgsed, ka. Lennujaamad on jälle nagu sipelgapesad.
Igaüks, kes arvab, et tal on probleeme, et ta välimus või riietus pole perfektne või et ta perekond on veider, tema peaks käima läbi mõned lennujaamad. Seal näeb maailma kirevust. Näeb igasugust.
Enne kodunt lahkumist tegin punasest lõngast näpunööridest (oli neil vist selline nimi) omale käepaelad valmis. Kellel on punane veri, selle jaoks on punane lõng oluline. Teistsuguste verede kohta ei oska öelda. Tunnen juba puudust neist sõlmede ja nööride tegemise töötubadest!
Suur-suur tänu armsale inimesele, kes mulle sünnipäevaks selle vastalanud reisi kinkis! 🧡💐
Vaatame, mis edasi saab!
Kommentaarid
Postita kommentaar