Otse põhisisu juurde

Madeira idapoolne osa

 Madeira idapoolne osa tundus veel vahvam, sest ilm oli soojem ja sain viimaks Pico do Arieiro ära näha. See on kõrguselt kolmas mägi saarel. Kahe esimese juurde olevat tee lumeolude tõttu kinni, aga Arieiro juurde sulas täna lõunaks lahti.

Hurraa, lumi, tehke aga lumememmesid autokapoti peale (nad tegidki, päriselt). Küll on aga vahva (kuulete siin sarkasmi). Praeguseks oli ilm nii soojaks läinud, et sai T-särgiga olla. Mõned ikka jopega ja villase mütsiga. Mõned lühkaritega. Siin on iga päev 4 aastaaega, või isegi iga tund, sest ilm muutub sekunditega. Seega on kõik õige, mida selga paned. Nagunii on kord külm, kord kuum.

Mäed on alati vägevad, nii ka siin. Sai pilvepilte teha. Mägedes lihtsalt on nii hea olla. 


Oh, milline ilu ja rohelus kõikjal. Matkaradu ja metsa.


Ja neil on palju koskesid ja levadasid ehk vee kanaleid, kus ka matkatakse. Ja veel camino radasid. 

Kõige idapoolsem koht on poolsaar, Ponta de São Lourenco. Siin hakkasin aru saama, et ongi suvi käes, ma enam ei külmetagi ja näost ka enam hall ei ole. Saare päike kõrvetab isegi siis, kui on pilve taga.


Oo, need vilkad tüübid igal pool.

No ja Madeira rumm. Vaat see on ka ülihea. Ja nii tehti suhkruroost rummi. Ma kahjuks ei saa seda üle piiri tuua, mul on alkoholivedelike piirang. Ma üritan tuua tillukese poncha, mis on rumm+ sidruminahl+ mesi+jne, aga ma kardan, et nad võivad selle avastada. Sel juhul te ei saagi proovida.


Selle banaanikala kohta ütles üks, et see on hea jah, aga no kohalik toit see küll ei ole. Ikka turistikas. No aga mulle maitsevad väga need hapukad banaanid. Olgu kala või ärgu olgu. Täna läks üldse puuviljadega paremini. Kollane draakonivili on väga hea, aga mul oli meelest läinud, et lilla vili maiseb nagu läila peet. Nii on, kui ei reisi. Pole üldse eluga kursis.  Te peaksite ka nüüd siia tulema, päriselt. Nii palju on veel näha.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...