Tuhanded kaktused vulkaanisaarel

Lanzarotel asub kaktuste aed, kus kasvab tuhandeid kauneid ja omapäraseid kaktusi. Aed on ümbritsetud kõrge vulkaanilistest kivimitest müüriga, mis kaitseb taimi tuule eest, nii et neil on mõnus ja turvaline. Poorne vulkaaniline kivim pidavat hoidma niiskust, seega pole ime, et kaktused on kõvasti kasvu visanud. Mustal kivimil paistavad värvilised taimed dekoratiivsed ka.

Kaktuste aia on kujundanud Cesar Manrique, kes oli üliandekas kunstnik, skulptor ja loodusaktivist. Mul on tema vastu sügav imetlus tekkinud. Oli mees, kes oskas näha suuremat pilti, luua väga harmoonilisi keskkondi. Saarel on mitmeid tema kujundatud kauneid kohti, näiteks nagu see koobas, kus eile käisime. Need kõik on tuntavalt tehtud inimeste jaoks. Et külastajatel oleks kaunis vaadata-kuulata ja mugav olla, jalutada ning istuda. Inimese tehtu on peenelt sulandatud loodusega ja materjalid on looduslikud.

Tõsiselt kahju, et Tartus nii harmoonilist linnapilti ei soovita ega osatagi luua. Inimeste suhtumine ja enese ning teiste austus või selle puudus on siin- ja sealpool Atlandi  ookeani totaalselt erinev. Miks mulle Lanzarote niiväga meeldib, ongi kõike saastavate ja laastavate pärdikute puudumine. Siin hoitakse puhtust ja harmooniat. See omakorda hoiab turvatunnet. Lanzarote meeldib mulle seni nähtud Kanaari saartest kõige rohkem.

Vulkaanisaartel hakkab loovus iseenesest lehvima. Tahaks ise ka kohe midagi ilusat looma hakata ja stiilne olla. Üks turist märkis kaktuste vahel ära, et mu kaktusepildiga särk on teemakohane. 

Kaktuste aias kulgeski terve päev. 

Söögikohas pakutud salati retsept: ports erinevaid salateid, mille peale laotud kirsstomatid, mango-, viigimarja- ja ananassitükid. Üle kallatud kastmega, mis ilmselt sisaldas muu hulgas mangopüreed. 

Lanzarote viinamarjataimed on tuule eest kiviaiakestega piiratud, aga näevad välja ikkagi kidurad. Ehk selle tõttu on Lanzarote vein kallis ja igas poes seda üldse polegi. Aga hea oli see küll.