Otse põhisisu juurde

Cesar Manrique pärand Lanzarotel

 

Cesar Manrique on Lanzarote saare päästnud kõrghotellide ja muu säärase jampsi käest. Selle koleduse asemel teenib Lanzarote nüüd turistidele huvitavaid, loodusega kooskõlas olevaid, Manrique projekteeritud ehitusi näidates. Looklevad jooned, ümarad ruumid, vulkaanilisest kivimist, puidust, klaasist kenasti kokku sobitatud. 

Üks ehitis näiteks on Mirador del Rio vaateplatvorm. La Graciosa saar paistab. Võimas kaljune vaatepilt. Hoia kõrvu kinni, et tuul ära ei viiks.

 Platvormiga hoone ise on samuti kena, keerdtrepiga, loogeliste joontega, suure klaasist seinaga, kohvikuga ja nii edasi. Musta ja valge kooslus. Tehtud inimeste rõõmustamiseks. Manrique armastas naudinguid.


Kaktuste aedki on Manrique kunstiteos. Samuti saab vaadata tema vulkaanilistesse koobastesse kujundatud maja. Sellist maja, ma usun, et kusagil mujal ei näe.

Üle saare on tema kujundatud monumente ja nii edasi. Näiteks Monumento al Campesino ja selle juures asub kena kompleks, ikka taas kohvikute ja mõnusalt aja veetmise võimalustega. 

Lanzarotel on traditsiooniks valged majad roheliste uste-aknaraamidega. Legend räägib, et Lsnzarote kalurite paadid olnud rohelist värvi, ja kuna värvi jäänud paatide võõpamisest üle, siis ... Teiste saarte kaluritel olnud punased ja kollased paadid - et oleks asi klaar.

Ja Jameos del Agua koobas ning kompleks, sama mehe kujundatud.

Mis on lõhki kasvanud kaktusevilja sees:


Veel suurekasvulisi kaktusi:


Vulkaanilisest kivimist müür:


Kahjuks Manrique enam elavate kirjas ei ole. Legend räägib, et ta, olles 73 aastane, põhjustas oma autoga (vist Jaaguar) avarii.

Minu jaoks jäi imetlusväärseks, et turismindus on pandud õitsema ilusate paikade toel. Üldsegi ei pea kõikjal olema mikihiired, laga, kastmajad ja kokakoola. Selle tõttu mulle meeldibki Lanzarote Kanaari saartest kõige enam.

Aga kui palju peavad põllumehed vaeva nägema, et selles kivises pinnases igale taimekesele kivimüüri ümber ehitada! Tuulevarjuks. Tohutu töö. Mustal punnal rohelised üksikud taimed väikese kivimüüriga on muidugi kena vaatepilt ... Aga millise töö ja vaevaga!

Õhtul degusteerisime nii kaktuse viljadest kui ka kaktuse rohelisest osast valmistatud moose. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...
Loe edasi »

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...
Postita kommentaar
Loe edasi »