Ma väga lootsin, et sain õigesti aru, et Barcelona see lennujaam, kuhu Ryanair Tallinnast lendas, on sama, kust Vueling edasi Lanzarotele viib. Selgus, et saabusin El Prati lennujaama, aga kui tabloolt Lanzarote lendu ei leidnud, siis oli küll, et no kuskohast ma teada saan, kus need Vuelingud pargivad? Ühel järgneval tablool oli siiski kirjas, et terminalis 1 hoopis, aga see siin on T2. El Prat on maru suur lennujaam, shuttle buss väljub lennujaama eest, enne silda, iga 5 min järel. Ja see shuttle buss sõitis umbes 15 min terminal ühte!
Aeg töötas õnneks meie kasuks, ja kusagilt tekkis seda juurde, nii et jõudsime isegi kohvikusse põigata. Kuigi ma juba Tartus ei olnud 100% kindel, et kas ümberistumine õnnestub 2 tunniga ja juhul, kui mõlemad lennud peaksid siiski opereerima erinevates jaamades.
T1-s siis, Vueling juba paistis, et lähen peale, aga ei -tuli minna jälle bussi ja see pani uuesti T2 poole ajama. Taas see suur hoone, pealkirjaga Barcelona El Prat. Kusagil seal tühermaal veel üks Vueling, kuhu siis lõpuks peale sai. No ja siis jäime ootama, et näis, kuhu ta ükskord maandub. Milleks me T1-s pidime käima, see jäi mulle natuke nagu küsimärgiga. Ma juba tundsin, et vanas eas polegi seda seiklusvaimu enam nii palju jäänud ja üksi ma oleksin juba ära tüdinenud selle aja peale. Õnneks oli Külli jälle kaasas. Aga Vueling oli veel kitsam kui Ryanair.
Ja nii ma olengi päeva lõpuks Lanzarotel (hommikul kl 7 hakkasime tulema ja õhtul kl 19 jõudsime kohale, mis on Eesti aja järgi kl 21), suurte magistraalide vahelt Lidli avastanud ja kellegi korteris isegi teise paari käterätte üles leidnud. Ma üldse ei uskunud, et Lidlist võib söödavaid asju leida, aga siin täitsa oli.
Kõigil on jälle oma tuba. Õues on novembrikuu öösel mingi 22-23 kraadi sooja, aga jahe tuul, nii et mul hakkasid kõrvad külmetama. Hommikul mõtleme, mis edasi teha ja kuidas ookeani äärde saab.
Kommentaarid
Postita kommentaar