Lanzarotel on toimunud hiiglaslik vulkaaniline tegevus, mida on näha Timanfaya rahvuspargis. Suur osa saarest on kaetud kõva vulkaanilise, mitut erinevat värvi kivimiga. Sellisel kivisel pinnal ei kasva eriti mitte midagi. Aga väga ilus on seda maastikku vaadata. Hea tunne on tahkunud laaval kõndida. Loomulik, ürgne, taltsutamatu.
Maa süda tuksub nii maapinna lähedal, et kivipuru, mida sai katsuda, oli lausa kuum. Näha sai ka maa seest purskuvat aurupilve ja vaoshoitud leeke. Ei tea, kaua see tulevärk seal end veel vaos hoiab? Vaikselt maa alt taldu soojendab? Vulkaanid on erilised, müstilised nähtused ja nende juures on mõnus olla.
Järgmine vulkaaniline nähtus oli põhjarannikul asuv Cueva de los Verdes. Vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud koopad, mida inimese käsi oli kunstipärasemaks ja turistidele kättesaadavaks disaininud.
Mis mulle väga hea mulje jättis, oli ka kohaliku kunstniku Cesar Manrique kujundatud Jameos del Agua. Väga kenasti kujundatud üli puhas koht. Seal olid samuti koopad, kontserdisaal, söögikoht, puhkekohad, hästi hooldatud taimed jne. Koopajärves elasid väikesed valged krabid.
Lanzarotel tundub kõik olema väga puhas. Sellega ta eristub eriti Gran Canariast. Hommikuti kraabitakse isegi lillepeenarde vulkaaniline kivim rehaga ühtlaseks. Öömaja on ka ülipuhas. Kuna minus ikka India-inimene pole ärganud, siis ma lihtsalt naudin seda puhtust ja kenasid kujundusi. Mingeid reostajaid-lõhkujaid pole ka silma hakanud - seegi on midagi erilist.
Täna oli soojem ilm, läbi käidud kohtades kõva tuul puudus, aga taevas oli juba öösel ära triibutatud. Nii et päike tegi küll mis suutis, aga triipude taha ta kippus ikka jääma.
Mis veel oli väga ilus nendes koobastes - vaikne kena muusika. Vaikne. Tuntavalt oli harmooniale rõhku pandud. Harmoonilises ümbruses tekib heaolutunne. Ilu rahustab. Ei anna üldse võrrelda mõne tuttava põhjamaaga.
Lanzarote vaatamisväärsuste juures on ikka tohutult turiste. Kitsad teed, väikesed parklad, suured bussid, pikad autode rivid. Giidid ja juhid, oli näha et suure kogemustepagasiga. Kõike seda massi hallata, arvestades et mõned on kadunud ja mõned üle ... Imetlusväärne. Sellepärast ma reisin omal käel kui vähegi võimalik. Täna siiski pidime giidide abi kasutama. Oli vast tsirkus, aga väga palju vahvaid muljeid. Haria-nimelises külakeses pakuti head toitu.
Õhtul jälle Aldi poest läbi käidud ja tagasi Arrecife kodus.
Kommentaarid
Postita kommentaar