Puerto del Carmen, novembri rannailm

 Lanzarote turistid pole kadunud, nad on Puerto del Carmenis, vaat kus. Arrecifest lõunapoole sõites jäävad teele pikad laiad päikeselised liivarannad, nii et õudus tuleb lausa peale, aga kusagil seal oli ka mõnus lahesopp vulkaaniliste kivimite embuses, vaiksem tuul ja soojem ookeanivesi. Täna oli üldse soojem ilm kuna me tuult ja vihma ei tahtnud. Ookeanivesi oli täna türkiissinine.

Hommikul avastasime veel Arrecife rannikul, et saare kõige kõrgema kõrghoone 17-ndal korrusel asub söögikoht ja akendest näeb panoraamvaadet. Viimase toiduelamuse ma saingi vist Mauritiusel ja no siin oli ka väga maitsev ja värske. Tasus tulla. Tiramisut oli kausitäis ja seda vist sain Trevisos viimati. 

Kõrghoone aknast nägime, et hoone tagant viis rada järgmisele tillukesele saarekesele, El Isolte de la Fermina, kus oli tõeliselt kena kujundusega vaeva nähtud. Vulkaanilisel kivimil on väga hea tunne jalutada, ütlen seda veelkord. Täna juba hakkasin puhkusetunnet rohkem kätte saama. 

See kõrghoone seal.

Laavakivist müürid ja kõnniteed. Nad peavad siin kivisel pinnal taimekasvatusega küll kõva vaeva nägema. Silma jääb, et Lanzarote on väga puhas ja taimed on kenasti hooldatud. Ma arvangi, et sellisel pinnasel tuleb iga taimekest hoolsalt hoida, et see ellu jääks. Gran Canariast jäi mulje, et seal oli ümbruskond räpane, Lanzarotel aga hoopis midagi muud.

Arrecifest Puerto del Carmenisse viis buss nr 3, mis käis päris tihedalt. Tehislikud jõulukaunistused, looduslikud palmid ja 22-28 kraadi sooja. 

Buss nr 3 tõi meid õhtul Arrecifesse tagasi ka.