Mauritiusel on palju vasturääkivusi ja vastuseta küsimusi. Püüan teile anda pildi täna kogunenud infost. Hoiatan, et see on täiesti subjektiivne ja ainult minu tehtud järeldused kogetu põhjal.
Täna logistasime bussiga uuesti Port Louisi, et uurida välja, misasi on Aapravasi Ghat, oluline vaatamisväärsus. See oli kivist hoone ja asus kohe bussijaama kõrval, sadamas. Sadamas asus Aapravasi Ghat seetõttu, et see oli olnud immigratsioonikeskus. Mahutas korraga 600 immigranti ja ohvitserid, valvurid ja muu personali. Siia toodigi immigrandid, anti neile niiöelda pildiga töötõend ja umbes 2 päeva jooksul jagasid suhkruroo istanduste omanikud omale tööjõu välja ja viisid tööle.
See oli aeg, mil taheti orjus kaotada ja brittidel tekkis sellega seoses uus geniaalne idee - viia läbi Great Experience. Geniaalne idee, mida hakati Mauritiusel katsetama, seisnes selles, et orjade asemel toodi suhkruroo istandustesse teistest maadest niiöelda lepingulised töölised. Inimesed püüti kinni või siis niiöelda lubati neile palgalist tööd välismaal. Mõtelge, välismaale tööle!
Nii et ei mingit orjandust enam, hoopis immigratsioon.
No ja tere lõputud põllud ja päike lagipähe. Enne lepingu lõppu kuskile minna ei tohtinud, palka sageli välja ei makstud, ülihalvad tingimused, puhkamise ja ärajooksmise eest karmid karistused, või no kuhu joosta pisikesel saarel. Mõned jõudsid vist Le Morne mäele ja hüppasid sealt alla. Väidetavalt.
Töölised olid ju üles ka pildistatud. Kuhu sa lähed peale lepingu lõppugi, ilma rahata. Khmm, selline vaba töölisklass. Esimesel pildil on mõned neist töölistest.
Kõik immigrandid võeti arvele.
Brittide Great Experience Mauritiusel oli nii edukas, et seda hakati juurutama ka teistes kolooniates.
Aja loos pole vahepeal midagi muutunud. Töölisklass teab ikka, et ta on vaba ja saab palka. Niiöelda.
Kõige rohkem püüti inimesi kinni India kandist ja nende keeles ongi Aapravasi Ghat - koht, kuhu saabusid sisserändajad. Nüüd tähistatakse seda mälestust iga aasta 2.novembril.
Neid mitteorje püüti ka Aafrikast, Madagaskarilt, Hiinast, Aasiast. Miskipärast olid nad pildil laevas kujutatud käe- ja jalaraudades.
Kõigi selle kirju seltskonna segunenud järeltulijad moodustavadki Mauritiuse praeguse elanikkonna. Kui tahate imestada, milliseid inimkujusid on maakeral olemas, siis tasub siia vaatama tulla küll.
Veel orjandusmuuseumit. Kelle ees te püüate end puhtaks pesta ja mis see enam aitab.
Teine hoone, mille kohta hakkasime uurima, et mis see on, oli Blue Penny. Kuskil mingit infot ei olnud, et mida see maja sisaldab. Tegelikult oli väga huvitav ja küsimusi juurde tekitav. Blue Penny oli vana mark. Margid olid sinine ja oranž, ühe- ja kahepennine. Lisaks muid marke. Aga mis veel - kusagil polnud vihjet, et seal olid vanad maakaardid ja muud huvitavat infot. Selles muuseumis ei tohtinud pildistada ja töötajad käisid kogu aeg sabas, nii et polnudki võimalust. Aga oi kuidas seal oleks pildistada tahtnud!
Näiteks väidetavalt vanim säilinud gloobus, aastast 1492. Ma neid väljakäidud aastaarve pole kunagi uskunud, aga no ütleme nii. Mandrid puha teistmoodi kui need, mida me praegu tunneme. Ja oh üllatust, et see gloobus avastati enne seda, kui läks Ameerika avastamiseks - puhta juhuslikult, nagu meile koolis räägiti. Kokkusattumus.
Huvitavad sajandeid vanad maakaardid. Moscovia puha peal. Ja nii detailsed. Sel ajal olid droonid ja fotokad paremad kui praegu. Ülidetailsed vanad joonistused - ei, mitte, ikkagi mingit sorti fotod. Katsu sa praegu teha nii hea kvaliteediga.
Mauritiuse rongiliiklus, mis oli 100 aastat käigus olnud, suleti 1964 ja paremad osad sellest müüdi Iisraelile maha.
Eks neid infokillukesi sai seniste märkamiste juurde liidetud. Igalt maalt koguneb midagi, mida mujalt ei leia, aga mis täiendab olemasolevat pilti, või näitab teise nurga alt.
Porgandikook.
Port Louisist tagasi logistamise ajal ilmusid bussi kaks afropoissi, keerasid räpitümaka põhja ja mul bussist väljudes jälle kõrv lukus. Teine kõrv oli tuuletõmbusest nagunii. Nii et ma bussisõidu ajal jõudsin meenutada, et Balile ma läksin kunagi seetõttu, et seal lokkab budism. Vaat budistlikku olustikku võiks jälle minna. Mauritiusel on ka hindud arvulises ülekaalus, aga kahe afropoisi all see ülekaal kahvatub. Igal nahavärvil omad kombed. Mõnede kommetega ei suhestu kuidagiviisi. Kohalikud koerad-kassid näiteks on viisakamad, kui mitte rohkem öelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar