Ma satun väga harva niisugustesse restoranidesse, kus mulle toit ka maitseb. Sest Eestis selliseid ei ole. Ärge mulle kartult - ükskõik mis kujul - ja kastet pakkuge. Flic en Flacis kõndisime jälle seda nurgatagust tänavat mööda ja restorani ees jälle silt, et bufee ja elav muusika. Mõlemad meeldisid väga.
Seastar hotell, padjad ka viisnurksed.
Nii ma sain järjekordselt aru, et soe kliima on minu loomulik elukeskkond ja lõunamaa toit koos vürtsidega tekitab mulle kodutunde. Istud õhtul õues, tuuleke puhub, palmid kõrguvad peakohal, mingid linnud teevad öösel kummalist röhkivat ja krigisevat häält, põõsastes siristatakse, kassid lähevad prügimägedele jahile, ise enam väga ei higistagi, nahatoon on muutunud täpselt õigeks, ja mõtled, et kuidasmoodi minul küll siia õnnestus saada. Täitsa uskumatu imelugu, kui järele mõtlema hakata.
Küllile lehvitatakse ja öeldakse bonžuur. Mulle mitte midagi, vist et ma vahin alati vales suunas.
Wolmar pole sipelgaid ikka ära söönud ja kui temal tekiks rännukihk Eestimaa suunas, siis see oleks ikka päris hull lugu.
Kommentaarid
Postita kommentaar