Cascavelle Mall olevat nagu Lõunakeskus. Käisime seal juba ühel eelneval päeval, aga tookordne käik ei õnnestunud kuigi hästi. Minu arvates Cascavelles on mingi anomaalia. Butiigid on küll kenasti vabas õhus ja kõik chill, aga ... Meil mõlemal Külliga juhtus midagi silmanägemisega ja suur väsimus tuli kohe peale, enne kui me üldse butiikidesse jõudsimegi. Siis mul läks süda pahaks ja oli tunne, nagu ma seisaksin kellegi kontide peal, surnuaias. Nagu ma ei saaks enam kunagi rõõmus olla. Läksime bussipeatusesse tagasi ja nagu bussi saime, tuli silmanägemine ja rõõmus tuju tagasi.
Cascavelle juures on praegugi suhkruroo istandus ja ma usun, et kolonisaatorid siin oma asju ajasid. Mauritius on orjusest läbi imbunud ja orjanduse tõttu ongi siinne rahvastik nii kirju.
Täna läksime vaatama, kas Cascavelle raamatupoes on CD plaate kohaliku muusikaga. Ei olnud. Anomaaliad hakkasid minuga pihta juba enne kohale jõudmist. Kohapeal läks süda jälle pahaks.
Poes läksin neegriplikadega vaidlema, et nad tahtsid mulle sitsipükse müüa kallima hinna eest kui minu arvates hinnasildil oli. Eks tõde on kusagi vahepeal. Hindust müüja oleks mulle lisaks müünud ka pluusi ja seeliku. Neegriplika seisis kogu aeg minu ja kauba vahele ja kui ma - viisakuse pärast, et tal tuju parandada - küsisin, mis suurus püksid on, siis hakkas appi karjuma. Hindu oleks öelnud, et free saiz ja sobib teile väga hästi, võtke teine paar veel, teen hea hinnaga teie jaoks.
Teises poes kargas turske neeger ligi ja käratas, et kleidi näidised on väljas, ära näpi riiulilt midagi. Tuhkagi need näidised väljas olid.
Seega ei õnnestunud Cascavelles juba teist korda šopata. Ehk tunnevad müüjad ka seda surnute kontide kõnelemist. Ja eks kellast kellani orjamine ongi orjus. Kusagile pole kadunud. Tean väga hästi.
Hea, et tulema saime. Sinna ei soovita minna.
Kohalikku tänavapilti.
Kommentaarid
Postita kommentaar