Kui Blue Penny muuseumis soovisin, et oleks saanud pildistada, siis Mahebourgis asuvas muuseumis oli palju autentsem ja huvitavam info ning pildista palju jaksad.
Sain Mauritiuse ja ühtlasi kogu maailma orjandusliku ajaloo kohta infokilde juurde.
Mahebourgi sõitsime seetõttu, et see asub lennuvälja lähedal ja meil läks õhtul taas Turkish Istanbuli poole.
Mahebourg asub saare kagurannikul, siiani olime seigelnud läänepool, edelas ja loodes.
Mahebourgis lootsime, et ehk õnnestub taas tänaval taksot saada. Ei õnnestunud. Viimaks tuli kohalik buss. Elusees poleks oodanud, et mõni buss viib lennujaama, aga küsisn järele ja viiski.
Nii et kas orjandusliku korraga - hiljuti alles, ja ega see traditsioon pole kuhugi kadunud - saar on paradiisisaar, nagu välja reklaamitakse? Vastus sõltub igaühe enda nägemusest ja oleneb, millise nahavärviga ja millisesse maailmajakku oled sündinud.
Loodus on vulkaanisaartel loomulikult kaunis, kui on juba mäed, palmid ja ookean. Mangod oma aiast on magusast mahlast tilkuvad (kui saad need lindude eest ära krabada). Kohalikud puuviljad on imelised. Need väikesed banaanid ja ananassid! Isegi bataat oli väga hea. Ühe tõin kaasagi. Nii maitsev. Kas läheb kasvama? Kahejalgsete traditsioon on muidugi, et tekitada prügimägesid ja loopida prahti - eriti plastikut - laiali.
Looduspargis ringi kappavad sebrad. Eksootilised troopilised taimed. Kummalised kalad ja korallid.
Kliima saarel oli minu jaoks täiesti ideaalne: 27-34 kraadi umbes, ja tuuleke ookeanilt. Higi lahmas, kui päike lagipähe paistis, aga sain olla ilma villaste sokkideta, mis oli väga mõnus ja erakordne. Külmetamisevabad nädalad.
Puhkus ei peagi olema rahulik ja ettearvatav. Palju sai ringi traavitud, väga kummalisi asju toimus ja palju kohti jäi ka veel külastamata. India ookean Mauritiuse saare ümber oli ujumiseks üks mõnusamaid ookeane.
Mauritiuse erivärviline rahvamass on omaette vaatamisväärsus. Erinevad kombed, kultuurid ja kultuuritused väikesel maalapil tihedalt kõrvuti.
Istanbul: kohalik söök on kohati maru hää, aga see kindlasti ei ole minu maa ja kõik need hinnalised kaubad mind ei kõnetanudki.
Istanbuli lennujaamas saab maksta ka eurodes ja dollarites. Kui eurosid tagasi enda ei ole, antakse 1 euro asemel 1 türgi liir ja kui tahad järgmises kohas sellega maksta, siis öeldakse, et ei saa, liiga vähe.
Turkishi pikamaa lennukis oli taas nii vähe ruumi nagu orjalaevas. Väiksemas lennukis sai jalgu rohkem välja sirutada.
Uusi kingi ma ei ostnud. Aega on ka veel sellega.
Kommentaarid
Postita kommentaar