Otse põhisisu juurde

Kuidas ma kohaliku rahvatantsurühmaga koos esinesin

 


Täna me esinesime Sega tantsutrupi koosseisus šõuga aafriklastele ja turistidele. Ühes katusebaaris. Kas oleme nüüd homses ajalehes või. Tantsutrupp tahtis juba ammu koju ära minna, aga kaks blondiini uhasid ikka edasi. Mulle tundus, et mul terendab siin uus karjäär, aga ei midagi. Trupp pani lõpuks ikka minema ja kõik.

Kuna me käime nüüd teisi tänavaid mööda, siis avastasime ühe maru peene restorani, kus algas Sega šõu. Enne oli buffee, väga hea lõunamaine toit. Ja siis läksime katusele.

Sega on Aafrika tants, laul ja trummikolin. Kolm neegriplikat kukkusid keerlema ja hööritama ja kolm neegripoissi tegid kolinat. Pluss üks sünteka poiss. Pärast tuli keegi vanaproua meile ütlema, et meil läks väga hästi ja kas me oleme varem ka Segat tantsinud. Eesti naine ei jää rahvatantsus kellelegi alla.

Kuigi kolisime ainult mõne tänava jagu Flic en Flacis, siis jõudsime nagu hoopis teise maailmajakku. Indiast ja Euroopast veel rohkem Aafrikasse. Hindud valdavad lisaks muudele keeltele ka inglist, on abivalmid, viisakad, ja head müügimehed, tegelevad oma usutraditsioonidega ega lärma. Mustad afrotüübid aga, nohhhh. 

Käterätikuid ja voodilinasid ei toonud keegi, kuigi mul oli öömaja omanikuga vestlus ja kirjavahetus. Hää küll, ma sain juba aru, et ta ei korja booking comi punkte nagu eelmise öömaja hindudest omanikud, kes käisid isiklikult kättpidi tervitamas ja peaaegu iga päev uurisid, kas meil on kõik hästi. Lõpuks andsid nimekaardi ja palusid, et me oma sõbrad ka neile külla suunaks. Mida ma ka teen. Villa le Gerbera, Flic en Flac, Mauritius. Minge, te ei kahetse. Järgmiseks korraks on uus tee ka valmis, lennujaamast Flic en Flaci otse, 25 min. Praegu tuli mingi tiiruga ja poole kauem.

Ju mul oli siis tarvis kogeda võrdlusmomenti või mis see on. Käterätt on mul omal ka olemas. Aga no välisuks võiks olla parem kui triiphoone uks. Bookingus polnud niisugustest ustest midagi juttu. 

Tasemete vahe on väga suur, kusjuures hinnavahe üldse nii suur ei ole. Ma kaldun edaspidi ikka Aasia ja Indoneesia poole. Aafriklast minus ei ela. Ma olen see mantrate ja vaikuse tüüp.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...