Hommikul ootasime mitmes peatuses buss nr 5-t, sõitsime koguni jälle Cascavelle, et seal on õige peatus. Cascavelles on, aga teadagi, anomaalia. Lõpuks selgus kohalike inimeste küsitluse tulemusena, et buss nr 5 käib umbes 2 korda päevas, ei tea, kuna, ja ärge nähke vaeva. Nii me sõitsime Mauritiuse alumisse otsa taksoga. Umbes 50 min ja Cascavellest 1500 ruupiat.
Le Morne Brabant on väike poolsaar Mauritiuse edelaosas. Siin on väga kena liivarand, Vaikse ookeani vesi täiesti läbipaistev ja ikka türkissinine. Liiv hele, korallide katkised tükid natuke teistsugused kui Flic en Flaci rannas.
Ja nagu eile soovisingi, rannas hindud ja eurooplased. Mitte mingit kisa. Hindud saatsid rannaliival oma palved taeva poole teele - lillede ja tillukese lõkkega liiva sees. Väga armas ja kodune.
No ja ega lepinguline mitteorjandus pole kadunud kuhugi. Valgetes särkides tõmmud kõhnad kohalikud poisid jooksid ringi, teenindasid ja turvasid kolonisaatorite järeltulijaid, enamasti prantslasi, kes soojendasid rannatoolidel palmide all oma turskeid kõhtusid. Paar sammu üle muru ja oledki oma uhkes õlgkatusega privaatses majakeses, mille kõrval kohe uhke restoran. Vaat oli see vast rand. Sealt hoiavad turvamehed kõik kõlaritümpsu eemale. Nii ei kontraste olen näinud nii- ja naasuguseid.
Rannas tuli ka mitu korda troopilist vihma, äkitselt ja tihedalt, kõik läksid kusagile varju. Siis jäi taas üle ja päeval juba lõõskas jälle päike.
Tagasijõudmiseks oli üks taksojuht (kes ise ei saanud meid kohale viia, kuna juba ootas kedagi) nii agar, et peatas meie jaoks maanteel teise takso ja seletas tollele asja ära. Juht oli hindu, sõit väga sujuv, kliima hea, auto mugav ja mitte mingit lobisemist. Hindudest taksojuhtidel on auto peegli küljes punane lipsuke ja käe ümber õnnetoov pael.
Elamusi on jah seinast seina.
Maantee ääres mingid plekitükkidest ja muust kraamist kokku sätitud karbid. Kas keegi elab neis?
Prügimäed ja uhked villad läbisegi. Väga vaesed ja väga rikkad kõrvuti. Aafrika!
Kass ja Kuu.
Kommentaarid
Postita kommentaar