Sebrad kappasid kohale ja jäid seisma, pead ja sabad sorgus. Et hakka nüüd nendega tegelema ja jaga kingitused laiali. Peale pai nad midagi ei saanud kahjuks. Mõni lonkis safariauto ette ja tegi näo, et tema ei oska rohkem edasi astuda. Kuni tuli mingi vist teenindav personal teise autoga ja kogu kari tormas tolle juurde, kaasarvatud jaanalinnud.
Üks jaanalind tuiskas teise safariauto juurde, ajas tiivad puhevile ja hakkas midagi seletama.
Paabulind nägi, et me teda vahime, ajas saba puhevile ja pistis pöörlema. Sekka ka huilgas. Külli ütles, et tulgu kenamale taustale, mittte ärgu pöörelgu nonde katkiste juhtmete juures. Paabulind nihkuski edasi!
Mõne aja pärast märkas lind eemal hoopis suuremat publikut, tuhises kohale, pressis end rahvasumma ja pöörles edasi. Siin mõned loomad on väga edevad ja head suhtlejad - nii nagu ka kohalikud inimesed. Neil oleks võimalusi peitu minna küll ja küll, sest Casela looduspark on päris suur ja loomadel küllaltki palju ruumi ringi traavida puude-põõsaste vahel. Aga nad tulevad inimesi vahtima.
Casela asub Flic en Flacile väga lähedal, autoga u 10 min. Tulime siia hommikul taksoga ja veetsime terve päeva ära. Muist jäi veel nägematagi.
Kui mõni nädal tagasi reisiplaanid mõlkuma hakkasid, siis unistasin, et saaks sellisesse kohta, kus on triibulised loomad. Või vöödilised. Täpilised võivad ka olla. Ma ei öelnud kõvasti välja, et saaks Madagaskarile leemureid vahtima. Lihtsalt kokkusattumus, et sattusin Madagaskari külje alla ja triibulised loomad nägin ka ära.
Laigulised ka.
Mida kõike pidi elu jooksul eelnevalt selleks juhtuma, et lapsepõlveunistus teoks saaks. Näiteks näed lapsena mingist raamatust kummaliste loomade pilte, aga endal pole aimugi, kas neid kunagi kohtad ka või mitte. Unistus oligi, et näeks just selliseid loomi looduses ja lähedalt. Betoonpõrandaga väikesed kastid on loomade pidamiseks lihtsalt häbiväärsed. Ja nüüd, palun väga. Ma ikka veel ei suuda uskuda, et kuidas ma siia küll sattusin. Sebra karv on nii pehme.
No ja siis need. Ma polnud ka nii lähedalt näinud. Hakkasid vastu vahtima. Tulin ära.
Siin peaksid mingid kitsede moodi loomad olema, mõnusalt puude varjus.
Lõvid ja väiksemad kassid olid traataiaga ümbritsetud. Ma usun, et selleks, et inimesed ei saaks toppida oma käsi nende juurde ega pilduda neid kivide, toigaste või mittesöödavate asjadega. Üldse tekkis küsimus, kes on safariautos ja kes looduses. Looduses olijad mälusid vaikselt puude all, veetsid oma lastega aega, käitusid üldse aeglaselt ja rahulikult ega kakelnud kellegagi. Autos olijad röökisid nii, nagu ükski loom looduses ei röögi, tõmblesid ringi ja üldse käitusid väga arusaamatult. Seega on selge, miks neid loomade jaoks turvalises kohas koos hoitakse.
Lõvid ka siruli puu all. Mõned lõvid magasid, käpad püsti. Siin looduspargis on loomad peredena koos. Mitte nii, et üks isend eluaeg üksi tillukeses aias kinni, ilma looduseta ja lootuseta. Siin neil olid ka pojad ja üldine hea läbisaamine omavahel.
Kuked vabapidamisel.
Kommentaarid
Postita kommentaar