Pühapäeval oli hommikukohvi väga hää rüübata õues, vaatega oma aia palmipuudele. Suur on mangopuu. Mangod natuke toored veel.
Edasise päeva kasutasime kohapealse rannaeluga tutvumiseks ja traavisime piki pikka liivaranda edasi ja tagasi.
Kauguses paistab mägi.
Täna leidsime termomeetri ja tuvastasime 30 soojakraadi õhtul varjulises kohas. Nii kuum ei ole, nagu suvel Hispaania lõunarannikul. Ookeanituuleke puhus ja taevas tõmbus pilve, aga sadama ei hakanud. Suvi alles algas ka siin vist. Novembris.
Täiendasime Jumbo poest, ainsast siinsest, toiduvarusid ja läksime randa tagasi, seekord päikeseloojangut ja nahkhiiri vaatama. Pühapäeval oli rannas palju rohkem rahvast kui laupäeval, ja õhtul veel rohkem. Aafrika tümps ja mõned pidasid ilmselt sünnipäevagi.
Päike kukkus ookeani umbes viie minutiga ja siis põmm!, pimedus.
Nahkhiired ei jäänud jälle pildile. Aga nad olid mustad, kuigi Durrell väitis, et kuldsed peavad olema. Durrell püüdis siit ka roosasid tuvisid, me nägime ainult poolenisti roosasid. Ehk olid need ka kreoolid, segunenud.
Ajavahe - kella tuli 2 tundi edasi keerata. Kõigest.
Kohalikud rahad on kenad. Igal riigil peaks olema oma, kaunilt kujundatud raha. Mõnedel on siin vesimärgiks dodo kujutis. Dodosid on nüüd igas variandis hea reklaamida muidugi, kui nad on välja suretatud. Tüüpiline ja kahejalgsetele omane. Tuhandeid Mauritiuse ruupiaid muudkui kulub siia ja sinna. Toidupoes läks üle 2 tuhande ära.
Täiendan ka Istanbul - Mauritius lennu osas juurde, et mina olin Küllile reklaaminud, et 10 tunnine lend toimub mugava lennukiga, antakse pleed, padi ja üldse väga chill, siruta jalgu. Ma Turkishiga polnud varem lennanud. No ja aastaid tagasi mul olid jalad ilmselt lühemad, et lennud nii chill tundusid. Nüüd mõtlesin, et mis ma teen, kui jalad enam täisnurga alt sirgeks ei lähegi. Nagu Ryanair. Turkishi laia kerega lennuk oli palju ebamugavam kui eelmine, kitsa kerega lennuk, sest see oli istmeid üle mõistuse tihedalt täis topitud. Padi muidugi anti ja pleedi asemel laualina taoline asi. No ja sussid, millega ma nüüd kodumajutuses ringi saan lasta. Ja mingeid muid vidinaid. Tohutusse hulka plastmassi pakendatud lennuki plastmasstoit ei niitnud ka kohe jalust. Üldiselt, ikka oli vahva. Eriti kui viimaks õue saime.
Õhtu taas kiiresti käes ja alustan matka oma kolmanda korruse katusekambrisse. Omaette korrusel elamine, no taas vahva elamus. Nagu Rapuntsel.
Kommentaarid
Postita kommentaar