Otse põhisisu juurde

Päikeseloojang India ookeani ja mustad nahkhiired

Pühapäeval oli hommikukohvi väga hää rüübata õues, vaatega oma aia palmipuudele. Suur on mangopuu. Mangod natuke toored veel.



Kookospähklile oli antud võimalus kookospalmiks sirguda. Märgake võrseid pähkli seest.


Selle maja majapidajanna on hindu, aias on ka väike hindu altar. Ütles, et eelmisel nädalal olid siin olnud soomlased, aga eestlased olevat nüüd esimest korda. Üks ta poegadest olevat Prantsusmaal, teine Šveitsis, nii et ta on kursis külmade ilmaoludega.

Edasise päeva kasutasime kohapealse rannaeluga tutvumiseks ja traavisime piki pikka liivaranda edasi ja tagasi. 

Kauguses paistab mägi.


Jannole mõeldes - ka ookeanirannas töötavad kopad.

 

Laavakivine rannaosa.


Liivane.


Rannale uhutud korallitükid.


Täna leidsime termomeetri ja tuvastasime 30 soojakraadi õhtul varjulises kohas. Nii kuum ei ole, nagu suvel Hispaania lõunarannikul. Ookeanituuleke puhus ja taevas tõmbus pilve, aga sadama ei hakanud. Suvi alles algas ka siin vist. Novembris.

Täiendasime Jumbo poest, ainsast siinsest, toiduvarusid ja läksime randa tagasi, seekord päikeseloojangut ja nahkhiiri vaatama. Pühapäeval oli rannas palju rohkem rahvast kui laupäeval, ja õhtul veel rohkem. Aafrika tümps ja mõned pidasid ilmselt sünnipäevagi. 

Päike kukkus ookeani umbes viie minutiga ja siis põmm!, pimedus.




Nahkhiired ei jäänud jälle pildile. Aga nad olid mustad, kuigi Durrell väitis, et kuldsed peavad olema. Durrell püüdis siit ka roosasid tuvisid, me nägime ainult poolenisti roosasid. Ehk olid need ka kreoolid, segunenud.

Ajavahe - kella tuli 2 tundi edasi keerata. Kõigest.

Kohalikud rahad on kenad. Igal riigil peaks olema oma, kaunilt kujundatud raha. Mõnedel on siin vesimärgiks dodo kujutis. Dodosid on nüüd igas variandis hea reklaamida muidugi, kui nad on välja suretatud. Tüüpiline ja kahejalgsetele omane. Tuhandeid Mauritiuse ruupiaid muudkui kulub siia ja sinna. Toidupoes läks üle 2 tuhande ära. 

 Täiendan ka Istanbul - Mauritius lennu osas juurde, et mina olin Küllile reklaaminud, et 10 tunnine lend toimub mugava lennukiga, antakse pleed, padi ja üldse väga chill, siruta jalgu. Ma Turkishiga polnud varem lennanud. No ja aastaid tagasi mul olid jalad ilmselt lühemad, et lennud nii chill tundusid. Nüüd mõtlesin, et mis ma teen, kui jalad enam täisnurga alt sirgeks ei lähegi. Nagu Ryanair. Turkishi laia kerega lennuk oli palju ebamugavam kui eelmine, kitsa kerega lennuk, sest see oli istmeid üle mõistuse tihedalt täis topitud. Padi muidugi anti ja pleedi asemel laualina taoline asi. No ja sussid, millega ma nüüd kodumajutuses ringi saan lasta. Ja mingeid muid vidinaid. Tohutusse hulka plastmassi pakendatud lennuki plastmasstoit ei niitnud ka kohe jalust. Üldiselt, ikka oli vahva. Eriti kui viimaks õue saime.

Õhtu taas kiiresti käes ja alustan matka oma kolmanda korruse katusekambrisse. Omaette korrusel elamine, no taas vahva elamus. Nagu Rapuntsel. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...