Kohalikust bussist Flic en Flacis maha hüpates oli üks kõrv tuuletõmbusest lukus ja jalad veidi taarusid, nagu paadiga oleks sõitnud. Kogu tee kõik bussi uksed-aknad lahti ja kohalikud astusid peale ja maha muu hulgas siis, kui buss seisis valgusfoori taga. Üldiselt sujus bussisõit nagu plekist hobusega ratsutamine. Aga maksis umbes 1 euro, umbes üle tunni sõitu. Peale meie ühtegi valget inimest üheski bussis ei olnud ja mitte keegi, eriti mitte ükski taksojuht ei saanud aru saamagi, miks valged naised soovivad kohaliku bussiga sõita. No kuulge, Lux expressiga ma võin Eestis ka sõita. Limusiine on Euroopas ka kuhjaga. Katsu sa aga niisugust atraktsiooni leida, mis koliseb, logiseb ja mille istmeid pole pestud peale tehasest väljalaskmise aastat rohkem mitte kunagi. Millal transpordivahendi väljalaskeaasta on, kas kellegil on sellest üldse aimu. Infot väljuva bussi kohta saab bussijuhte küsitledes. Mingeid silte, graafikuid või tabeleid ei tasu kusagilt otsima hakatagi. Chill kõik, ühesõnaga ja mingil ajal hakkab üks buss lihtsalt teiste vahelt välja vingerdama.
Ühesõnaga, sellist atraktsiooni te ilma minu kaasabita ei koge ja kindlasti mitte Euroopas. Aasias ka ma sellist ei näinud. Ahh, Aafrika!
Poiss, kes pileteid müüs, üritas peatuste vahepeal istmel kerratõmbunult magadagi. Nõudepeatuseks tuli vajutada nuppu, mida ma hakkasin aegsasti juba vajutama, aga ma ei saanud täpselt aru, kuna maha hüpata, ja siis see aeg muudkui venis, kuni ühes kurvis piletimüüja-poiss hakkas kätega vehkima ja näitas, et karake kähku maha nüüd. Ja siis meie korraga jälle Jumbo poe ees, nagu soovisimegi. Kus tegelikult peatused on, see on siiani mõistatus. Seepeale ostsime kummalegi oma veini. Väga kogemusterohke päev ikkagi.
Tegelikult päris hommikul meil see bussiatraktsioon ei õnnestunudki. Tänaval hiilis seljataha takso, mille juht jagas visiitkaarti ja hakkas uurima, kuhu me läheme. Kuna mul ikka selget pilt ei olnud, kuskohas Flic en Flackis bussipeatus on, ja lisaks ei lähe vist Port Louisist buss edasi botaanikaaeda, siis olime nõus, et sõidame kõik koos läbi Port Louisi Pamplemoussesse. Seal asub sir Seewoosagur Ramgoolami nimeline botaanikaaed, mis on lõunapoolkera vanim.
Hindust taksojuht jõudis samaaegselt vallata autojuhtimise kunsti, helistada mingitele inimestele, uurida välja, kust me pärit oleme, toksida meie päritolumaa nime telefoni, pöörata end meie poole ja küsida, kas see? ja lasta meile seepeale Liis Lemsalu laulu. Isver, no ei pääse me sellest ei Setomaal ega Mauritiusel. Protesti peale valis taksojuht Getter Jaani. Ja veel kellegi. No ei. Ütlesime, et pangu kohalik Mauritiuse muusika ja ärgu rohkem kruttigu. No siis tuli kõigepealt lambada ja seejärel Sega, kohalik rahvusmuusika, mis oli väga hää.
Terve see tund sõitu püüdis hindu meile müüa lisaks ka katamaraanisõitu ja bota aiast tagasisõidu teenust ja veel mingeid ekskursioone. Vist pahandas veidi, kui me võimalustest kinni ei haaranud.
Botaanikaaias oli väga kena see päevake ära veeta ja kõrgete puude all jahe ja varjuline. Külli termomeeter näitas 33 kraadi. Mõnus tuuleke.
Sir Seewoosagur Ramgoolam oli Mauritiuse peaminister peale Mauritiuse iseseisvumist, ehk prantslaste ikke alt vabanemist aastal 1938. Tundus, et ta oli väga austatud, bota aias oli mälestusmärk ja peale tema surma ka tuhk maetud. Ka lennujaam on tema järgi nimetatud ja veel palju muud. Sir nägi ka hindu moodi välja. Hindusid on siin rohkesti.
Hindust taksojuhilt saime teada, et hetkel just valiti neil uus peaminister.
Bota aia väravas leidsime pärast uue takso, mis viis meid Port Louisi tagasi, umbes 15-20 min sõitu. Nii saime ka teada, kus asub üks sealsetest bussijaamadest. Googlelt seda infot ei saa.
Oo, Mauritiuse pealinn. Nõrgem psüühika ei peaks vastu, aga meil pidas mitu tundi. Ikkagi euroopalik India, pole hullu midagi. Täiega vedas, et öömaja siia ei võtnud. Siin neil mõnel tänaval siis elavadki vist need üle miljoni tumedanahalise elaniku. Külli pildistas rohkem neid poriauke ja varemeid, aga mina vaatasin, et neisse sisse ei kukuks. Ma pildistasin mõned kenamad kohad ainult üles, kahjuks, ja siis kui selgus, et me pole ikka äraeksinud.
Väga palju kontraste. Ülisuuri pangamaju. Ülilagunenud mitu sajandit vanu osmikuid. Teed andev autojuht on haruldane nähtus nagu dodo. Valgusfoorid pole isegi mitte soovituslikud. Sellest hoolimata haldavad politseinikud seda kaost, mis käest ära tikub minema. No ja kõik kulgeb omasoodu, kiiresti ja nii nagu vaja.
Ühelt hindu naiselt ostis autojuht mangod sõidupealt, käsi aknast väljas. Naine ei jätnud selle üle ka häälekalt rõõmustamast. Elad ja oled lihtsalt keset elu.
Mangod olid eksponeeritud lihtsalt tänavakividel maas, möödujad astusid üle. Küll järgmine vihm peseb tänavad jälle ära.
Ülikonnas mees / meie ees / pizza pizzakarbi sees.
Kui Külli sai poest kleidi umbes poole odavamalt sellest, millega müügimees seda müüa tahtis, alles siis ma sain aru, et oi pekki, 2 tuhat ruupiat oleks veel vabalt odavamaks saanud kaubelda. Edaspidi püüame rohkem ette valmistuda.
Kuna internetiühendust kohtab siin umbes samapalju nagu elavaid dodosid, siis ma rohkem teile hetkel tänase päeva kohta ei kirjuta. Aga kirjutada oleks küll veel üksjagu.
Kuhu see pruun geko kadus, kes hommikul dušširuumi seina küljes rippus?
Kommentaarid
Postita kommentaar