Mauritiuse lõunaosa on roheline

 

Loodus on kõikjal kaunis - seal, kus loodust veel järel on. Inimene suudab kõik järjest ära rikkuda. Kus on Mauritiusel viljakad põllud, sinna nüüd uusarendatakse elamurajoonid peale. Põllumajanduse väljasuretamine, nagu igal pool. 

Mitteaktiivsusest aukuvajunud vulkaanikraatri juures oli korraga näha nii saare lääne- kui ka idakallas. Alguses mõtlesime, et see on nüüd küll anomaalia, et lääs ja ida on kõrvuti, aga siis meenus, et saar on küllaltki väike. Nagu Saaremaa.

Too auk sääl on kraater.

Puude taga on avar vaade mõlemale rannikule, ida ja lääs. Ja mägedele.

Kuna meil endil aimu polnud, kus asuvad lõunapiirkonna vaatamisväärsused, ja busse neisse ei suundu nagunii, siis võtsime päevaks taksojuht-giidi. Kahepeale 70 euri. Poiss oli asjalik, seletas kohalikust elust-olust, näitas lisaks veel kauneid paiku, mida ekskursioon tegelikult ette ei näinudki. 

Aga ta oli meiega ka küllaltki hädas. Nagu selja keeras, nii naised jälle kuskil džunglis. Ega džunglit igapäev ei näe ja see on kõige huvitavam. Poiss leidis meid iga kord üles. Ütles, et üksi sinna võpsikusse ei tasu minna, põõsastes varitsevad pahalased turistide kaameraid ja rahakotte.

Siin on juga pealtvaates.

Siia võpsikusse panime ajama, aga suurt midagi seal ei olnud, peale tolle joa pealtvaate.

Ümber vulkaanikraatri me oleks ka juba teisele tiirule pannud, kui poiss poleks kätega vehkinud. 

See poiss. Rääkis telefoniga kreooli keeles, paistis ise prantslase moodi ja oskas 5 keelt. Infotulv oli nii ülevoolav, et seda ma saan kodus veel mõnda aega meelde tuletada.

Paberipuu.

Paberipuu mets oli väga helge. Puukoor nagu paber ja koorus maha. Üks ahv teostas prügikastide ülevaatust. Mõned kassid ka. 

Eesti naistele pandi autoraadiost jälle mingi Eesti neiuke laulma, pruuniks teiseks juuniks. No minge metsa. Või lennake lõunapoole, olete pruun juba novembris. Edasi kuulasime Sengat ja latiino rütme.

Muidugi nagu kord ette näeb, siis turist tuli viia ka suveniiripoodidesse, mis võttis omajagu aega. Ühes saime ka rumme degusteerida. Ühe rummi sees olid kolloidkulla osakesed. Teist rummi, 30 aastast, oli hoitud lisaks veel merevees mitu kuud. Too maksis vist 3500 eurot. Me keeldusime toda ostmast. Kahju küll. Oli väga hää. 

Ja rummivabrik jäi ka teele. Saime teist korda degusteerida. Rummid olid teistsugused.

Rummivabriku ala iseenesest oli väga kena. Jõudsime viimasel hetkel enne sulgemist. Siin ei ole atraktsioonid terve öö lahti. Mõned kohad hakkavad juba kell 16 otsi kokku tõmbama. Mõned on veidi kauem. Egas inimesed pole enam orjad siin.

Rummivabrik töötab päevas 4 tundi.

Chamarelis on looduspark, kus muu hulgas on 7 värviline maa. Erinevates värvides liivaga maalapp. Värvid tulevad esile muidugi olenevalt valgusest. Kohapeal oli kenam kui fotodel.

Jugasid jäi veelgi teepeale.

Ja suured Šiva ja Durga kujud ja hindu templikompleks. Hindud olid siia oma püha maalapi teinud ja veebruaris tulevad üle maa sellesse kohta palverännule.

Ühes rannas voolas merevesi mustadelt kividelt helisedes tagasi.

Nägime järve, kust nad saavad oma joogivee. Seal on alati mõnus tuuleke, nii et see on kohalikel populaarne piknikupidamise koht. Hetkel oli veetase madalam, sest vihmasid pole olnud. Jaluta ringi nagu teiste veeklaasis. Prügi õnneks ei olnud ja vee nad filtreerivad. Väga ilus türkiissinine vesi, nagu ka ookeanil. Väga ilus järv. Miskipärast ma pildistasin järve kuivanud põhja. See oli ka kena. 

Mauritiuse lõunapoolne osa on kena roheline. Põhjapoolne osa on kõrbenum. Mingite mägede küljele on ehitatud majad, mis maksavad 15 miljonit (ma kardan, et ehk kohalikus rahas, aga ei taibanud küsida). Sest kõigepealt tuleb mäe külge raiuda, et sinna üldse ehitada saaks. Sellega siis toimetavad rikkamad inimesed, ka Euroopast. Siin tundub rikkureid küll ja veel.

Ma sain aru, et meiega sehkendamine võttis palju kauem aega, kui planeeritud oli, poiss vahetas vahepeal puhta särgi, tal olid õhtuks vist mingid isiklikud plaanid ja meid koju viinud, kihutas kiiresti minema. Igal juhul vahepeal jäime kahjuks veel liiklusummikusse. Ma ise olin ka õhtuks nii väsinud, et silmad ei püsinud enam lahti. 

Siin on internetiga jätkuvalt nii, et seda ei ole, ja eriti pilte üles laadida on suht võimatu. Taksojuht ei saanud meile ka vahepeal Senga muusikat lasta, sest Sinihammas ei töötanud. Pidi raadio panema. Kuigi siin on palmikujulised suured mastid, 5G ja mis kõik arenenud värk.  Ma loodan, et kunagi tekib aega, et kõik põhjalikult uuesti üle vaadata ja teie jaoks kirja panna.

Järgmine päev võiks olla rannapäev.