See eelmises loos nimetatud bussiatraktsioon oli ainult ettevalmistav elamus. Edaspidi leidsime Mauritiusel hoopis atraktiivsemad bussid, mis pärinesid sellest ajast, kui istmete peatugesid veel ei tuntud. Sellest ajast tänapäevani nad vuravadki ja istmed ning kõik muu sisustus on ikka samasugune. Inimesed saavad ikka sõidupealt sisse astuda ja ühel bussil oli trepp nii kitsas, et lausa hämmastav, kuidas paks neegrinaine kolme suure pakiga sealt üles mahtus. Kuna bussi uksed vajuvad sõidu ajal lahti, siis veeres mingi veepudel välja, kellegi rattad sõitsid üle, käis pauk, keegi ei märganud. Vaat siin ei ole sellist asja, et kinnitage turvavöö või ostke juhilt kõrvaklappe.
Iste, mille eelmine sõitja on läbi higistamud, selle pühib järgmine oma pükstega kuivaks ja korras kõik.
Näete, bussijuhti isegi ei ole.
Mauritiusel on vasakpoolne liiklus.
Killadi-kolladi, üle tunni aja ja taas päälinnas.
Valge euroinimene, hoia Hiinalinnast eemale ja sinuga on kõik hästi! Tegelikult on Hiinalinnad kõige põnevamad. Port Louisi bussijaama taga ongi Hiinalinn. Selle bussijaama, millest väljuvad bussid lõuna suunas. Teist me pole veel tuvastanud. Hiinalinnas me eelmine kord kolasimegi. Seekord ka natuke. Tohutu lärm, kõikvõimalikud putkad ja eriilmelised inimesed. Pead teadma, kuhu suundud, siis põrkad vähemate inimeste ja asjadega kokku ega jää jalgu. Kõik teavadki seda ja kõik sujub ja kulgeb. Politseinik suunab autode ja inimeste voolusid suuremal ristmikul. Sellist asja, et anna teed, siin ei ole olemas. Koeral läks magistraali ületamine kuidagi ladusamalt kui meil. Aga no astud kohalikega ühte jalga ja kulgedki.
Bussijaama kõrval oli ka turg!!! Oo, kohalik turg!!! Seal läks aega muidugi, aga pääsesime siiski ilma laudlinata tulema. Ei tea, miks üks poiss omale pähe võttis, et valge naine ei saa elada ilma suure valge tikitud laudlinata. Üks sümpaatne müüjanna andis aga seelikutele lisaks dododega võtmehoidjad ja ütles, et riputage need kodus üles ja mõelge minu peale. No igaljuhul!
Keegi kinkis veel väikesed kotikesed lisaks järgmistele seelikutele. Kumu oli kiiresti lahti läinud, et turist tahab seelikuid. Lähiputkadest toodi kõik lagedale, mis neil oli. Kuni algas see laudlina jant ja siis me panime jooksu.
Ma loodan, et me juhtume turule tagasi. Väikesed banaanid olid küpsed (mitte nii nagu meie kodupoes, et puhta toored), ja litšide ostmiseni me veel ei jõudnudki üldse.
Kõik eelnimetatu tõi mulle meelde põhjused, miks mul oli Aasia ja Indoneesia suhtes selline suur igatsus. Kodune tunne, noh. Mitte mingeid euronõudeid ega jampsi. Kõik, kaasa arvatud loogika, hoopis teistmoodi. Aafrika on sama hea, isegi mõnevõrra hullem veel!
Ja bussijaama lähedal oli ka Odysseo ehk akvaarium. Läksime kalu vaatama. Õues umbes 33 kraadi ja mõnus tuuleke, toas jahedam, käte ja nina nahk sai puhata.
Akvaariumi sõnum muu hulgas on, et kõik olendid on võrdsed ja pole vaja kellelegi liiga teha, häirida ega plasti ookeanidesse pilduda. Enamus kilpkonni söövad seda kahjuks. Aga no ega enne tsiviliseeritud, kultuursete ja kõrgeltharitud valgete inimeste tuleku seda plasti ookeanidesse ei tekkinudki. Kohalikud saareinimesed peavad nüüd muu hulgas koralle eraldi juurde kasvatama ja istutama sinna, kust need ära on hävitatud.
Odysseo lähedal oli kaubanduskeskus, milles muu hulgas oli Craft Market. Ühte sealset butiiki pidas perefirma, naine näitas ja laskis meil nuusutada ehtsat kašmiiri villa nutsakat, tutvustas kvaliteetset tootevalikut, mis koosnes imekaunitest sallidest, riietest, kottidest ja suveniiridest. Nagu muinasjutumaa. Kõik see oli perel isetehtud. Oli ka kangastelgede näidis. Mees olevat Kašmiiri piirkonnast Nepaali kandist, õppinud seal seda käsitöö kunsti, ja iga pereliige olevat mingile käsitöö liigile spetsialiseerunud. Parimatest parimad sallid, mis kestavad kogu elu, ohhhh. Tõelised kunstiteosed. Perenaine ütles, et kui me siiski otsustame need osta, siis me võime talle kirjutada ja ta saadab pakiga. Ma võtsin seni üht-teist neist parimatest ülejärgmisi. Ja mälestuseks tikitud kollase koti.
Igal pool nad siin teavad, et Eestis on külm ja ilma kašmiirsallideta seal ei saa elada.
Igaks juhuks mainin ära, et normaalsed kultuursed inimesed sõidavad saarel ringi rendiautodega või taksodega. Juhul, kui teie peaksite nende hulka kuuluma, siis sel viisil te ei kaldu oma mugavustsoonist liiga kaugele. Või noh, kui turvatunne on ikka liiga oluline, siis Aafrikast vast ei tasugi alustada. Tundub aga, et minu sisemine laps ei ole veel end diivanile siruli visanud. Nii palju on avastada.
Kõik see avastamisrõõm ongi teoks saanud tänu ühe põhjamaalasest tööandja antud ühele kingale. Hõissa. Muidu ma vaevleks ikka nii, nagu mauritiuslasedki oma orjaikke päevil suhkruroopõldudel, oleks aheldatud kirjutuslaua ja arvuti külge kinni, kuulaks ikka veel põhjamaise orjapidaja igapäevast vingu ja vaataks pealt, kuidas too väikeettevõtlus seal upakile veereb.
Külli küsis, kuhu siis töötu nende seelikute ja sallidega läheb. Ma usun, et vabaduse poole läheb. No ükski orjapidaja ei hakkaks sellist jutulegi võtma. Me räägiks liiga erinevat keelt lihtsalt.
Mis ma soovitaks neile eurovingujatele ja erilistele kasuahnetele, ongi, et tulge seiske korra elus ühes eriskummalises kohas veidrate asjaoludega silmitsi ja vaadake, milline on tavalise inimese igapäevane elu. (Ma pole teile erinevaid moskiitode liike üldse veel tutvustama hakanud, nii et magage veel rahulikult.) Seiske korra erivärviliste, erimõõduliste, ebastandartsete tüüpide lärmakas summas ja mõistatage, kui vahva on, kui satute taas nende hulka, kes üldse teid vaevuvad miskipärast kuulama. Siin keegi ette-taha ei kummarda ega kooguta, ole sa valge või heleroheline. Katsu ise ellu jääda ja ära teisi ka häiri.
Kommentaarid
Postita kommentaar