Otse põhisisu juurde

India ookean Mauritiuse saare ümber



Pildil näete India ookeani ja Mauritiuse saare liivaranda.

Vesi India ookeanis koosneb pisut teistlaadi mineraalidest kui näiteks Atlandis või mõnedes meredes. Maitse on erinev. Külli ütles, et siin on kergem ja mõnusam ja veest ei taha välja tullagi. Värv ka mõnevõrra teistsugune. Soola on palju lisatud.

Rand on meie öömajast Flic en Flacis umbes 10 min jalutuskäigu kaugusel. Siin pidi olema suurem turistipiirkond, seega mõtlesin, et siit pääseb ehk miski transpordiga saart avastama. Flic en Flacis on üks küllaltki kesine toidupood. Üks. Üks tänav, mille ääres see pood on. Pika otsimise ja kohalike küsitlemise peale leidsime ühest suveniiriputkast saare paberkaardi. Rohkem selliseid putkasid ei olnud ka. 

Mauritius olevat (kirjanike sõnul) paradiisisaar. Paradiis näeb välja selline:



Millisena teie paradiisi ette kujutasite?

Sellisena?




Enne kui valge inimene siia jõudis, dodod ära sõi, dodode elupaiga kohale lennujaama ehitas ja plastpudelid laiali pildus, võiski saarel avaneda taoline vaade, nagu viimastel piltidel.

Tänu hulgale kolonisaatoritele ja kohale tassitud orjadele näeb siin iga kahejalgne eriilmeline välja. Erinevad pruuni ja mustja tooniga nahavärvid, krussis ja siledad juuksed, kehakujud jne. Kõikvõimalik segu. Aasia lõunapoolset ja Aafrika rahvast, valgeid, kes väga valged välja ei näe, sest päevaga saad juba mingi jume kätte. Prantsuse keelest inspireeritud kohalik Mauritiuse kreooli keel. Inglist ka sekka. 

Aednik pügas palme, aga sai vist pildistamise peale pahaseks. Või ma ei teagi. Ei mõista toda keelt. Ma naeratasin nii laialt nagu oskasin. Loodan, et see parandas asja.

Te tõite Eestist vihma kaasa, ütles taksojuht. Ka majutaja sõnul olevat meie saabumisele eelnenud päeval läbi käinud mingit sorti tornaado, aga Flic en Flaci polevat see välja jõudnud. Enamasti nad saabuvad ookeani poolt. Meie oleme mägede varjus, saare lääneosas, Madagaskari pool. Madagaskarist edasi jääb Aafrika.

Hetkel on siin suvi, soojem ja vihmasem aeg. Ma tegelikult olin valmis niisuguseks kliimaks, kus tunned end nagu kitsas dušširuumis, kus ripub väga palju märgi sokke, mis mitte kunagi ära ei kuiva. Täna küll nii ei olnud. Pesu kuivas ära. Majutaja ütles, et täna olevat väga kuum ilm. Ma vist pole külma veel kontidest välja saanud. Ma vaatasin, et hakkab pilve kiskuma ja üleliia soe küll ei ole. Üle 30 kraadi ehk mitte. Tuuleke puhus ka. Higistada ikkagi õnnestub.

Kas kohalike bussidega kusagile välja jõuab, seda avastame edaspidi. Kus on bussipeatused ja kas ning kuna bussid neist väljuvad - pole aimu, et kas ka kohalikud seda teavad. Googlel pole aimugi ja kohalikud lehed annavad vastukäivat infot kõige kohta. 

Üks bussipeatus.

Bussisõit pidi olema eksootiline elamus. Buss:

Kuna rahakurss kõigub väga suurtes piirides, siis ei saa hindu eriti eurodesse panna. Hinnatase tundub Eestile mitte alla jäävat. Minu arvates ostsime ananassi umbes 3 euro eest. Aga ma võin ka eksida. Ja see oli kohalik väikeettevõtja ka. Poes tundusid toored.


Kohalikule koerale ütlesin, et ärgu enam öösel haukugu. Ma kuulen kõik tuppa ära.


Kohalik sim kaart ja wifi - no sellepärast pidimegi paberkaarti jahtima. Heal juhul seda ühendust ülejäänud planeediga on toas jaokaupa. Väljas pole sim kaarti töötamiselt veel tabanud. Õnneks saar on Saaremaa suurune ja kohalike käest saab küsida. Saare keskosas, millest läbi sõitsime, paistis olevat lage ja mittemidagist. Kus see miljon kohalikke + turiste küll elab.

Meie elame villas, ehk nagu kodumajutuses. Kolm korrust, igaühel oma korrus ja all köök. Tuli hinna, kvaliteedi ja asukoha poolest kõige parem ja ega viimasel hetkel tohutut valikut ei pakutud ka. Siin on kõigil majutusasutustel trellid, lukustatud aiad jne. Töötab mingi korravalve koguni, kes kontrollib, et kord oleks majas. Ei märganud küll agressiivseid tüüpe ega ka mitte ahve. Nahkhiir mahuks läbi. Koerad on maru uimased. Ei tea siis, mille jaoks.

Öösel lendasid suured nahkhiired, aga pildilt minema. Ehk need, keda Durrell siin püüdmas käis.

Majade taga kõrgub üksik mägi.

 Sammusime kodu poole. Homme vaatame edasi, milline ilm ja elu on.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...