Alicantes kõrguvad korrusmajade vahel samuti mäed. Peale selle mäe, millel laiutab Santa Barbara kindlus, on veel mägesid. Ühel hommikul hakkasin Serra Grossa otsa ronima. Võib muidugi ka madalamal asuvatel radadel, mis on nagu park, oma koeri jalutada, aga võib ronida ka üles platoole. Riided muidugi läbihigised. Päikesetõusu ajal oleks pidanud alustama.
Üleval on tasane, väga mõnus on sellises kõrbes jalutada. Mõtlesin, et lähen teist rada pidi alla, peaks viima mere äärde välja. Tükk aega kõndisin, kuni tuli püstloodis mäest laskumine. Libedad kivid. Köis oli küll pandud, aga tänan väga. Kõndisin tagasi. Siis avastasin, et rada läheb ka teisele mäele. Vahva. Sealt ka alla ei saanud. Neli tundi päike lagipähe, mõtlesin juba, et oli mul vaja siia ronida. Saaks ainult alla tagasi ja kusagile varju. Aeg-ajalt istusin ja ootasin, et kuna süda enam kõrvust välja ei tuksu. Siis läksin jälle edasi. Peaaegu oleksin mõnelt teiselt higistajalt küsinud, et kuspoole Alicantesse viiv rada jääb! Piinlik.
Aga leidsin üles mingi uue raja, mis mäest alla viis. Kõik chill ja soovitan väga. Iga päev oleks võinud sellise tiiru teha, siis ma oleks palju paremas vormis juba. Aga praegusekski olen oma kadunud kõhulihase üles leidnud. Ma arvasin küll, et seda ma enam ei näe.
Selle reisiga ma üldse tahtsin meenutada 10 aasta tagust Malaga reisi, kus käisime ka mägedes, tegime mitmeid praktikaid, tagasi tulin uute annetega ning mu elufilmi järgmised kaadrid olid juba uuel filmilindil. Nii et seekord ma ronisin samuti, istusin mäel männipuu all ja laulsin jälle südamelaulu. Päriselt. Ärge midagi tavalist minult oodake.
Alicante pole Malagast väga kaugel.
Ma nüüd ootan põnevusega, millal uus elufilm esilinastub.
Kommentaarid
Postita kommentaar