Alicante on Hispaania idaranniku, Costa Blanca, suvituslinn. Minu jaoks liiga suur linn. Suvel vähemalt liiga turistirohke. Ma polnud siin veel käinud. Tulin sooja. Viimati tõmbas Tartus külm tuul kaela kangeks. Siin jäi üle kohe. Kuuma vähemalt 34 kraadi päeval, õhtul vist pisut alla 30. Minu jaoks täitsa paras.
Mis ma siis teen siin. Sooritan väljasõite, näiteks nagu Tabarca saarele. Santa Pola linnas vaatasin ringi, peale mere mitte midagi vahvat mu meelest. Uurin, kuhu veel minna võiks.
Alucante turuhoone. Värske kraam. Värsked viigimarjad. Kuidagi väga odav tundus.
Põhiline Alicante vaatamisväärsus on Santa Barbara kindlus mäe otsas. Päris suur maa-ala, roni ja kõrbe. Mitu tundi läks ära. Mu öömaja on selle mäe taga. Hakkasin seal pargis matkamisega pihta ja muudkui ronisin. Sinna kõige üles välja. Kuuma ikka nagu korralikus saunas.
Roni üle mäe, vaata kindlus üle, mine trepist alla ja jõuadki kesklinna. Saab muidugi ümber mäe ka minna.
Hiljem avastasin, et sadama juures on mingi sissepääs, kus saab liftiga otse kindlusesse sõita. No tere.
Mäe otsast avaneb vaade suurele linnale.
Kuumaga kas unustasin pildistada või mis oli. Igal juhul tasub see kupatus üle vaadata.
Ma võin küll kaktusi pildistada kui tahan. Ma neid igapäev ei näe. Mõtlesin, et mööduv pere hakkab naerma, aga ei, hakkas ka kaktusi pildistama. Ju olid ka välismaalased.
Ja mereäärne promenaad. Väga huvitavad, illusiooni tekitavad, kõnnitee plaadid. Kõnnid sinna lõpuni, keerad vasakule ja oledki rannas. Kus on paksult inimesi. Meri on nagu suur avatud konservipurk. Peanupud paistavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar