Otse põhisisu juurde

Costa Blanca rannalinn El Campello

 


El Campello on mõnus Costa Blanca rannikulinn. Alicantest umbes pool tundi rongiga.

Kuna Alicante jääb mu jaoks ikka liiga suureks ja mu öömaja välisukse lukk tekitas keskmisest suuremat stressi, siis sõitsin rannikut mööda edasi ja ööbisin El Campellos. Universumi poolt selline žest, et siin oli kiipkaardi süsteem. Ei mingeid võtmeid. 

Liivarand, butiigid ja söögikohad. Lihtsalt moluta. Väga veider. Sõelusin ikka mööda promenaadi ja veepiiri edasi-tagasi kuni jalad kandsid. Siis on ikka tunne, et ei logele tühja ja päevatöö on tehtud.

Beautiful dress, kommenteeris ühe butiigi müüjanna. Ja siis hispaania keeles teisele, meesterahvast müüjale, et ta ütles mulle, et ilus kleit. No mis ta ei ole ilus, kui siitsamast butiigist ostetud, enne kui nad lõunale läksid. Enne lõunat müüjanna ütles mulle, et ma võin viie minutiga veel ära proovida. Siis sulgevad. Küsisin, kuna uuesti avavad, siis vastas ebakindlalt, et eee, kas pool seitse või nii, paistab. Krabasin rohelise linase kleidi kaenlasse, läksin pesin end hotellitoas puhtaks ja õhtul tulin uuesti hilpe sortima. Siis nad juba tundsid mind. Küll oli hea puhta kleidiga olla.

Vist oli see pood.


Järgmisel hommikul oli taevas natuke pilves ja tuul kõvem kui eelmistel päevadel. Polnud vist päris 30 kraadi. No mul oli juba külm! Nii ära harjusin kuumaga! Hakkasin mõtlema, et kus oleks soojem.





Kusjuures mingil põhjusel Costa Blanca rannikul päike ei kõrvetanud ville nahale ega õhtul polnud nahk üldse valus. Pool päeva vähemalt iga päev õues ju.  Seda ei oska seletada. Määrisin õhtuti nahka küll Aloe Vera geeliga, kas see aitas või üldiselt siin päike ei kõrveta. Isegi mitte õlanukke. Ma muid nahahooldustooteid ei kasutagi kui kookosrasv ja Aloe Vera geel (kui ei ole päris aaloet võtta). Oo, kookosrasv - mulle meeldib kliima, kus kookosrasv on vedelal kujul. Siin mitte ainult et ei olnud vedel vaid klaaspurk läks tulikuumaks ja see õli oli soe! Hõissa!

Keha on kogu aeg mõnusalt soe ja valuvaba.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...