Otse põhisisu juurde

Paradiisikatlast illusioonimaailma

 


Aeg-ajalt peab ikka kodusemas energias ja kliimas käima. Muidu rügad ennast tööhobusena ribadeks.  Ja mis teha, kui minu kodune energia ja kliima asub paradiisikatlas (ma alguses mõtlesin, et nagu põrgukatlas). 

Nädalaga harjusin +30-ga väga ära ja 26 soojakraadi tundus juba väga jahe. Kokku olin 9 päeva rannikul kohapeal + 2 päeva edasi-tagasi sõiduks. Logistikat ikka oli. Armas inimene jõudis selle ajaga Ameerikasse kohale, kui mina Hispaaniasse. Hakkas veel mõni tund hiljem Tartust sõitma. Samal päeval. Siis ma küll mõtlesin, et miks ma pidasin Aasiat kaugeks ... Sinna oleks võinud hoopis põigata. Noh, Hispaania ja Portugal on alati kindlapeale minek. Seal on alati hea olla.

Alicantes käisin veel illusioonimuuseumis. Et ehk aitab maailmast arusaamisele kaasa. Näiteks eksponeeriti hologrammide loomise tehnikat ja muud päevakajalist. Et ei võtaks ümbritsevaid illusioone tõe pähe vaid näeks, kuidas need on tehtud.




Hologrammide loomise tehnika.



Mitte miski pole nii nagu paistab. 


Kena kaeda, aga peegleid on tegelikult ainult 1 rida.

Tagasi tulin Milan Malpensa kaudu. Seal on ikka ka liiga palju Milaano energiat. Ainult gutšimutšid ja säärane. Kus on mood ja prestiiž, sealt ära otsi loomingut ega isikupära. Mitte mingit kohalikku käsitööd või omapäraseid hilpe. Et kui oled unustanud osta, siis oleks veel viimane võimalus.  Mitte mingit. Noh, jälle ainult šokolaadi.

Oli vast jälle päev, algusest lõpuni sõitmisi täis. Tallinn-Tartu bussis oleks kaela jälle sama kõveraks ja kangeks keeranud nagu enne reisile minekut oli. Naabri hingeõhu promill levis nagu õehhhh. Midagi sellist mul reisil ei õnnestunud haista. Kui bussist maha sain, hingasin kopsud Tartu öist sügisekülma õhku täis.

Ja Tartus, teadagi, kohustuste laviin.

Ma ootan kõigepealt ära, kuni täielikult energeetiliselt siia kohale jõuan. Niikaua surfan uusi lennupileteid. 

Hmmm, vaatepilt Tallinna lennujaamas bussi oodates. Lennukitäis suuri tõmmusid lõunamaa mehi. Mitte üldsegi ei sarnanenud mu bussinaabriga. Ju siis leitakse vaja minevat sellele maale uut verd, uut keelt ja uut nahavärvi.

Ma usun, et oma uute lihaste ja uue nahavärvi poolest ma ei jää ka neile palju alla. Pluss mul on ka roheline kleit nüüd. Kott oli mul - võrreldes nendega - aga nii väike, et ma vist ei kolinud siia pikemaks ...



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...