Kui ümbritseva keskkonna energeetika taas hullupööra rõhub, siis on väga hea, kui saab minna mingisse teistsugusesse keskkonda. Mis on nagu rohkem kodusem, soojem ja viisakam. Ma läksingi taas ükskõik kuhu mujale. Päris kindel ei olnud, et kuhu välja jõuan. Kui plaanid oleks vaja olnud ümber teha, eks seda oleks siis jooksvalt üritanud teha.
Esiteks oli Tallinnas olnud mingi interneti-katkestus, mille tõttu olid lennud edasi lükkunud ja osad ka ära jäänud. Tallinast pääsesin siiski minema. Teiseks oli Milaano lennujaamades töötajate streik. Väga tublid, et vähemalt püüavad oma õiguste eest seista.
Milan Malpensa lennujaam võttis õnneks vastu, aga jätkulend oli planeeritud Bergamost. Kuidas Malpensast Bergamosse saada ja sealjuures õigeks ajaks, see oli ka küsimärk. Puhkepäeval läks üks otsebuss, aga hiljavõitu. Teine võimalus on sõita ühe bussiga, või rongiga, Milaano rongijaama ja sealt teise bussiga Bergamo lennujaama. Peaks jõudma 2,5 tunniga. Mul läks aega veel logistikale, ehk peatuste otsimise ja muu säärase peale. Milaano rongijaamas väljuvad Malpensa ja Bergamo bussid hoone vastaskülgede juurest, igaks juhuks kirjutan, et kui teinekord ka vaja.
Igal juhul õnnestus sel viisil jõuda Bergamo lennujaama. Milaano energeetikat jõudsin ka natuke tajuda, mu jaoks sama ebameeldiv nagu varemgi. Ei tea, millest tingitud. Mitte ei taha seal olla. Ja Bergamo on kodusem kui Malpensa.
Bergamos said reisijad küll õigeaegselt lennukisse ja jäid siis ootama, mis edasi saab. Streik mõjutas siinset töökorraldust ka. Kahe tunni pärast käsutas kapten kogu selle ülekäte läinud seltskonna kuss ja istuma, mille peale kõik hakkasid plaksutama ja jäidki ootusärevalt vait. Lennuk tõusis viimaks õhku.
Maandusin Alicante lennujaamas, Hispaanias. Öömajale olin lubanud ilmuda kella 22-ks kindlasti, nüüd otsisin enne keskööd alles lennujaamast seda väljapääsu, mis viiks bussipeatusesse. Pool tundi vähemalt ei leidnud. Küsitlesin kõigi korruste töötajaid. Takso peatust ka ei leidnud. Viimaks sain välja ja nägin, kuidas buss minema sõitis. Tuli õnneks järgmine buss. Googel ei arvanud, et see sõidab peatusesse, kus ma maha pidin minema, aga õnneks sõitis küll. Ja peatusesse oli öömaja omanik õnneks vastu tulnud. Öömaja omanik suhtles ainult hispaania keeles, nii et ma vahetasin ennist sõnumeid google transleit abil ja seega polnud aimugi, mis ma talle kirjutanud olin. No hea, ütlesin, et ma natuke oskan ise ka, gracias ja muchos gracias. Kuidas on, et vabandust hilinemise pärast, ei tea, ja õnneks olin Tallinnast šokolaadi kaasa võtnud. Omanik näitas kehakeeles, et ta oli vahepeal mind oodates juba magama jäänud.
Suvel, võib arvata, kui kallid on Hispaania rannikul öömajad. Eriti kui neid pool aastat ette ei broneeri. See, kuhu ma jõudsin, oli küll 40 euri öö, aga põhjusel, et siin on palju puudujääke ja raskusi, mida tuleb ületada. Mitmeid ma juba teadsin ette, bookingu kommentaaride põhjal. Mõned tuli endal juurde avastada.
Nii et eelnimetatud asjaolud olid põhjuseks, miks ma kedagi kaasa ei kutsunud ja miks ma kellegile ei öelnud, et kuhu ma lähen. Sest ma päris täpselt selles ei olnud ise ka kindel. Lisaks tulid juurde mitmed kodused takistavad asjaolud ja nende tõttu ma vajasin üksi olemise ja taastumise aega ega saanud päris kindlalt ka öelda, kas üldse tulema saan.
Ma reisin muu hulgas ka selleks, et raske energia alt minema pääseda ja hingetõmbe aega saada. Seekord ma mõtlesin, et isegi ei avalda reisikirju, olen ainult enda jaoks ja võtan kergemalt. Aga eks ma kunagi hiljem vast ikka avaldan.
Üks asi, mis selle öömajaga on, et alumise välisukse lukk vajab mingit erikohtlemist. Öömaja omanik on juba kaks korda mulle seletanud, et ei ole vaja väänata ja ei ole vaja mõelda, et on raske lahti saada. Relax ja lõgista hästi õrnalt edasi-tagasi, ilma surveta, mingi nõks tuleb teha, ja näed, tuleb lahti. Et toetu käepidemele, lõgista nagu muuseas ja kõik chill. Mõnikord ma higistan seal lõgistades liitri higi ära, kuni mõni elanik juhtub välja minema ja teeb ukse lahti. Palju neid elanikke seal ikka voorib. Siis ma võtan bookingu lahti, et otsida normaalsem öömaja, ja iga kord avastan, et kogu ranniku ulatuses ei olegi midagi enam võtta. Eks ma siis teen jälle google transleit ja loodan, et omanik jõuab tunniga kohale ja laseb mu sisse, kui ükski majaelanik ei ole vahepeal liikunud.
Nojaa, siin on üle 30 kraadi sooja. Vist on 34 või nii, ja päike lagipähe loob tunde, et 60. Mul varbad ei külmeta enam. Väga hea. Kõik tõved paranevad ära. Kuskilt ei valuta enam. Higi lihtsalt voolab mööda selgroogu kogu aeg alla. Kui nägemine hakkab virvendama, lähen mõnda poodi ja seisan natuke aega kalaleti juures. Seetõttu ka ma arvasin, et peale minu niisugust asja võib-olla keegi teine ei naudiks. Mul on lihtsalt vaja higistada asju kehast välja. Sellises kliimas ma võiks päriselt elada. Aga näis, kas jaksan veel mõne reisikirja valmis toksida. Ajurakud sulavad ka veidike üles.
Kommentaarid
Postita kommentaar