Kujutage ette, kui teil näiteks Annelinna või Õismäe kortermajade taga külitaks sihuke kivikamakas. Muudaks linna hoopis atraktiivsemaks.
Alicantest väljus Calpesse päevas ainult 1-2 bussi ja hommikune vähemalt väljus rongijaama kõrval asuva posti juurest. Postil polnud muud infot küljes, kui et ainult otseliinid peatuvad siin. Millised otseliinid, kuhu sõidavad ja mis kell väljuvad - mitte mingit infot. Ma siis passisin seal, et kontrollida google teavet. Mis oligi õige. Tuligi otsebuss ja sõitis umbes 1 tund 35 minutit. Pilet maksis 10 euri. Teine võimalus on sõita Benidormi ja sealt edasi Calpesse. Rohkem logistikat.
Calpe linnakese energeetika tundus kohe hea. Butiikidest ääristatud tänav viis otse randa. Aga juulikuus nii maru palav, et ei tahagi kaua riietest vaba olla. Särise nagu praepannil. Tunde järgi vähemalt 60 kraadi sooja. Päike lagipähe. Aga meres on ikka mõnus olla. Ma polegi fotot teinud kuuma ilma tõttu.
Bussijaama juurest, kus asus ka mu öömaja, oli looduspargi juurde (Penyal d'Ifach Natural Park) maru pikk tee kuumaga minna. Googel arvab, et umbes 3,2 km, aga 40-60 min läheb ikka ära. Ma käisin vahepeal poes jahtumas. Üldse, kui silmanägemine hakkas kuumast ära kaduma, siis läksin seisin jah mõnes poes kalaleti juures. Hakkas parem. Ühtlasi ostsin värsket puuviljamahla.
Kui kohale jõudsin, olin higist läbimärg. Mis on tavaline olukord, sest mul läheb kliimaga harjumiseks aega ja seni ma higistan mõne nädala. Pärast seda higistamine lakkab. Jalutasin ringi, aga kõrgele jalad lihtsalt ei viinud, seega laskusin alla randa. See võttis juba aega, aga viimaks sain meres end jahutada. No ma ütleks, mõnikord mõtlesin, et kas see ikka on merevesi. Võib-olla on mõne suure looma piss näiteks. Vaala või kellegi. Nii kuum.
Looduspargini viib tegelikult promenaad ja rannad jäävad sellest mõlemale poole. Rannad rahvast muidugi pungil. Rannast jälle see tunnike tagasi vantsida.
Mul oli selle reisiga seoses otsustatud, et teen ja käin ainult nii palju kui tahan ja jõuan. Kui midagi ei taha, siis lihtsalt luban endal molutada. See molutamise osa on tööhobusele ikka väga raske. Isegi rannas on väga veider tegevusetult siruli olla. Tuleb ju midagi teha, noh. Nii sisse harjunud. Molutamist ma pean veel kõvasti harjutama.
Hommikul mõtlesin, et panen maru vara jälle sinna mäe poole teele. Öömajas oli aga voodi väga mugav ja kogu see eelmise päeva vantsimine ja higistamine andis tunda. Nii et higistasin ainult nii palju ülespoole, kui jalad kandsid, siis higistasin veel kohapeal ja siis läksin leidsin ühe kivisema ranna, lootuses et ehk on privaatsem. Seal oli mõnus, aga kivine.
Tagasi, mõtlesin, et sõidan jälle otsebussiga, kell 15. See oli kahest otsebussist viimane. Bussijaamas selgus, et ülipalju inimesi tahtis miskipärast Alicantesse sõita. Targemad olid neti teel kõik piletid ära ostnud. Naiivsemad jäid seega maha. Õppisin siis ALSA bussidele pileteid ostma. Kell 16 tuli Benidormi viiv buss. Sõitis pool tundi. Ja päris õnnelik juhus, et jõudsin kiiresti edasi, Alicantesse viivale bussile. Benidormi bussijaam tundus selline, kus pole mitte midagi vahtida. Calpe bussijaama juures oli vähemalt Mercadona pood.
Kokkuvõtteks, kui Costa Blanca rannikule satute, siis see kivimürakas tasub üle vaadata. Tegelikult saab sinna päris otsa ronida, aga see ei ole kerge. Peab olema kogemust, joogivett ja väga head haakuva tallaga jalatsid. Kivid libisevad ja rada on raske. Keskpäevale ei tasu seda minekut jätta.
Aga allpool looduspargis on ka väga hea olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar