Ma plaanisin Veneetsiasse enam mitte kunagi minna, sest eelmine kord läks haisust süda pahaks ja oli tunne, et tänavate rägastikust ei pääse mitte kunagi välja. Aga siin ma nüüd jälle olen.
Lennuk pani eile õhtul plaanitust varem minema, ületas ilmselt kiirust ja turbulentsi ning jõudis u pool tundi varem Treviso lennujaama kohale. Veeresime 10 minutiga siiasamasse lähedale öömajale, kus elab ka kass Tiina.
Varem plaanisime Veneetsias ringi kolada selleks, et järgmise lennuni aega parajaks teha. Nüüd selgus, et see on õige tegu ka aklimatiseerumiseks - 25 kraadine temperatuurihüpe, oh hoidku. Väidetavalt on Eestis vahepeal lumi maha tulnud. Õitsvate hibiskuste juurest lumehange tormata, no mida.
Ma sisendasin endale kõikse aeg, et Veneetsia hakkab mulle meeldima, aga sisendus ei toiminud. Õnneks seekord igal pool nii ei haisenud nagu eelmine kord ja vihma hakkas ka sadama alles kell 5 õhtul, mitte kell 3, nagu lubatud. Aga seekord oli üleujutus, aqua alta. St Marcuse väljak on mere ääres ja sealt see vesi kõik tuligi. Ma ei näinud kusagil kummikuid müügil, ühes putkas olid miskid kilesokid küll.
Kelneritel näiteks olid kummikud jalas.
Pärast korjustega maalide ja purkidesse pandud sõrmeluude vaatamist turgutasin end kotipoes elule tagasi. Kotte nad oskavad ilusaid teha.
Vanad kuulsad maalid. Süngus ja õõv. Tõenäoliselt tehtud eelmiste kultuuride poolt, kuulsus omistatud aga Tintorettole, küllaltki hiljuti.
Veneetsia majade vahel google maps ei toimi. Mul tekkis jälle tunne, et siit ei pääsegi mitte kunagi minema. Õnneks võttis üks noormees meid sappa ja juhatas bussijaama tagasi.
Veneetsia on Milaano ja Tallinna kõrval kolmas linn, kuhu ma võimaluse korral rohkem ei läheks. Mina ja moodsad linnad ei kuulu mingil viisil kokku. Puhkus Hispaanias kuluks nüüd väga ära.
Kommentaarid
Postita kommentaar