Kass Tiina saatis meid hommikul jälle väravani, kõndisime lennuväljani ja sõitsime taas Veneetsiasse. Buss sõidab tunni, aga Itaalias on tund hoopis pikem kui Hispaanias.
Hakkasime kaardi järgi orienteerumist õppima, esialgu see ei õnnestunud üldse, nii et läksime lihtsalt teiste järgi Marcuse väljakule ja Tootside paleesse.
Tootside pettustel, trikkidel, alatustel, valedel, ananüümsetel pealekaebamistel jne tuginev süsteem kestis umbes tuhat aastat ja oli nii hea, et seda on mujalgi kasutusele võetud.
Palee oli nii suur, et vangikongidesse me ei jõudnudki. Inimeste tühistamine lihtsalt pealekaebamise tõttu oli hästi populaarne. Kanalid ja vesi olid ka käepärast võtta. Kanalite ääres pole üldse piirdeid ja kõnnitee plaadid on ju libedad ka.
Vesi pressis majja sisse.
Paleest väljudes avastasime, et Marcuse väljak oli jälle vee all. Hommikul sai kuiva jalaga, nüüd kas paljajalu või nende veidrate kilesussidega, mis lasid siiski vett läbi. Ma ei näinud ühelgi vaateaknal kummikuid, kuigi need peaksid olema veneetslaste põhilised jalanõud?
Õnneks püsis ilm soe ja taevast seekord vett juurde ei lisandunud. Tagasi Rooma väljakule orienteerusime u 45 minutiga ja eksimata, sest olime eilsest õppinud ja butiikide vaateaknad meelde jätnud. Reovee lompides patserdamine aeglustas tempot.
Veneetsiasse tuleb naasta, kuni siin orienteerumine selge on. Ma olen sel juhul nõus, kui saan siit iga kord mõne ilusa koti, salli ja tiramisu. Kõiki neid nad oskavad suurepäraselt teha.
Kommentaarid
Postita kommentaar