Ega Menorca ajalugu palju Eesti omast ei erinegi, selles mõttes, et siin on käinud vallutajad vallutajate järel. Katkud, sõjad, nälg, kurjus jne.
Käisime katedraalis, kloostris, muuseumis, ülikute maju vaatamas ja tegime Ciutadella linnale taas mitu tiiru peale. Esimesel fotol on Castell, mere äärne torn.
Katedraal. Sedagi on vallutatud, ümber ehitatud ja lõhutud jne.
Laemaalid. Vasakpoolsel virutab naine mehele haamri ja meisliga pähe. Suurendage ja vaadake ise. Populaarne oli tekitada kolba sisse selliseid auke nagu ülejärgmisel pildil. Miks küll.
Osa ühest maalist. Mida küll noaga tehakse.
Järgmine maal. Otsige naist.
Vallutajatest ülikud said nii elada. Kohalik rahvas pidi neid teenima. Klassika.
Mis olend see on üldse? Kelle aja lugu see on, eks.
Teadust ja tehnikat ka veidike.
Kui muuseumid siestale läksid, astusime meie sisse kalarestorani ja küsisime midagi värsket, näiteks salatit. Aa, värsket tahtsite, toodi värsket kala. Laimiga marineeritud. Klassikaline geviche. Koriandriga ja miskite seemnetega, võib-olla granaatõuna omad. Üks kummalisemaid toite mu jaoks.
Mahlane porgandikook. Üks ettekandja küsis, mis keelt meie maal räägitakse ja kuidas kõlab meil hello! Ja tunnustas, et: strong word - terrre!
Oli see vast jälle päev. Väga mõnus soe tuul ja eriti mõnus sume õhtu.
Kommentaarid
Postita kommentaar