Otse põhisisu juurde

Lainte kohin Son Xoriguer rannas

 


Täna tegime väljasõidu Menorca lõunapoolsesse randa. Ciutadella vanalinnast u 25 min bussisõitu ja kohal. Sooja vast 24-27 kraadi, mõnus tuul ja polnud liiga palav. Lained küllalt suured.  Ülimõnus oktoobrikuu päev. Oleks kõik oktoobrikuu päevad sellised, mis siis viga.


Lõunapool on seega Cala'n Boch ja Son Xoriguer, väga lihtne Ciutadellast kohale jõuda. Oli kive, aga oli ka liiva ja liivast merepõhja.

Rannarestoranis tellisime tavalise kala, heik ehk tursaline, aga toodi suure pajaga lauale, ma ei jõudnud imestusest fotokat haaratagi. Härra hakkas rooga meile taldrikutele jagama ja oh mis teokarpe ja värke seal sees kõik oli. Taldrikul kahjuks juba kõik segiläbi.

 Süüa nad oskavad Baleaari saartel teha. Õhtul ostsime puuviljakorvikesed ja no selliseid ka Eestis ärge lootkegi saada. Lõunamaa toitudel on hea maitse. Ma reisingi suures osas toidu pärast ka. 

See vein ka, 22 jalga, millest ma kirjutasin, on seetõttu eriline, et mingit halba enesetunnet ei jää, silmade ees ei hakka virvendama ega mingit mürgituse tunnet ei teki joomise ajal ega hiljem ka mitte. Erakordne. Küllil on oma valge veini pudel ja mul punase.



Õhtul avastasime Ciutadellas veel mõned tänavad, kuhu me siiani polnud sattunud ja ostsime Veneetsia jaoks vihmakeebid. Ciutadella vanalinn on väga pisike, aga avastamist oleks siin veel nädalaks. Ma võiks siin saarel elada veel mitu aastat, kasvõi elu lõpuni. Nn eelmine elu on kusagil nii kaugel, et üldse ei mäleta, mida ma enne saarele tulekut tegin. Isegi Treviso oli kunagi väga ammu. Tiramisu meenub, kui väga pingutada, aga kõik muu on küll null.

Mõnedel kohalikel inimestel on väga head silmad. See on mu jaoks midagi erilist. Suhtlemist on siin loomulikult palju rohkem kui põhjamaades. Bussipeatuses näiteks näitas üks kohalik, et milline näeb välja meduusi kõrvetus ja õpetas, kuidas seda käepäraste vahenditega ravida. Kel huvi, küsige, ma ütlen.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...