Otse põhisisu juurde

Palma de Mallorca, mitu kihti ajalugu


Palma de Mallorca on Baleaari saarte suurem keskus, pealinn. Eile öösel maandusimegi siia. Jõime Itaaliast kaasa toodud veini, magasime hotellis, kus oli väga kena ja  naeratav retseptsionistist noormees, ja asusime hommikul linna avastama. 

Parandasin eilses postituses soojakraadid ära, sest me ei uskunud, et on 33, arvutasime ise, et 23. Aga kuna täna õhtul oli 27, siis oli eile õigus ikka kohalikel, mitte meil. Sitsikleidi-ilm.

Kahjuks oli d'Olivari turg kinni. Katedraal oli aga avatud. Kuskohast paberpileteid sai, seda me ei leidnudki. Ostsime elektroonsed ja saime ka sisse. See oli väga huvitav ehitis, ma ei põrganudki ukselt tagasi, nagu tavaliselt kirikutes. Ajalugu oli seal ikka väga-väga mitu kihti. Mis siin kunagi võis toimuda, see on muidugi hästi ära salastatud. Hiljem on tassitud kõiksuguseid laipu, riste, ja nagu ikka. Kõige lõpuks ka tänapäevaseid plötserdusi. 


Pealuud ja muu õõv.

Reisile tulles ma soovisin näha maali, kus oleks kujutatud väikesi draakoneid, teate küll, siis kui nad olid veel koduloomad. Ma pole ammu enam selliseid maale näinud, sest pole vanades muuseumides ammu käinud. Ja palun väga:


Katedraalis oli huvitavaid asju, pane ise pilt kokku nagu oskad. Nii säilitatakse DNA-d, et see kaotsi ei läheks. Kuni seda kummardatakse, ei visata minema.


Katedraali interjöör.


Kui katedraal suleti, avastasime, et olime pool päeva juba kuivpaastul olnud ja lõpetasime selle ära. Seejärel ma enam järgmisesse kindlusesse ei kippunudki matkama ja valisime ranna. Vesi oli soe, vetikane, soolane.

 Rand ei jätnud erilist muljet, tegime veel katedraalist portsu pilte, kaugemalt, ja kõmpisime vanalinna tagasi.

Palma vanalinna kitsastel tänavatel lonkida mulle  meeldis, kuigi ma oleksin peaaegu hobuse alla jäänud. Oma viga, kui vahid ringi, suu ammuli. Hulk platse, kirikuid, butiike ja turistivärki. 

Kuninglik palee. Kellegil on tulnud mõte tellida 2 paari gigantseid kujusid. Kogemata tuli selline mõte, eks. 



Uksed kõrgetele. Koputi asub tavamõõtu inimese pea kohal.


Oli see vast jälle päev. Vaatame, mis homme saab.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...