Reisikirev

 Atlandi ookeani lained Matosinhose (Porto linnaosa) juures meelitavad surfareid. Siin on ka kena suur liivarand ja hea metrooühendus näiteks kesklinnaga. Bussid käivad ka.  Hosteliski rääkis üks noormees, et tema tuli siia surfama ja kellegi kalipso kuivas duširuumis. Hommikul oli rannas mudilaste surfikool, peanupud ja surfilauad kerkisid ookeanilainetest. Ilm jälle niiviisi, et paduvihmad ja soe päike vaheldumisi. Riided jõudsid kenasti ära kuivada. Selline eukalüptihekk oli ühes metroopeatuses. Ja veel pudeliharjapuid. Hakkabki puhkuseaeg läbi saama, ööbima lähen jälle Dublini lennujaama. Porto lennujaam on suht väike, sain kohe oma vedelikega sisse. Dublini kohta tuli kiri, et saabuge 3,5 tundi varem, väga palju rahvast. Selline kiri tuli eelmine kord ka ja rahvast oligi hullpupööra, isegi koeri keskmisest rohkem.  Portos olid ka vahvad suured koerad, mõni arvas, et ta kohe peab mu jala vastu natuke nõjatuma. Eks mu riided on ka nädala jagu pesemata, nii et infot ikk...

 Hommikul oli vihmane, kohalikud tõmbasid talvejoped selga ja mina tulin siis jälle Porto tänavatele lonkima. Muinasjutus ma vist oleks Lonkija. Rahvast siin nagu murdu. Hea, et eelmine kord Lello raamatukogus ära käisin, praegu on maru pikk järjekord. See on väga ilusa trepiga tilluke raamatukogu, natuke Tartariapärane või siis nagu Harry Potteri ajast.  Douro jõgi ja Porto pool. Porto + Gaia = Portogaia. Seda rääkis mulle eelmine kord üks kohalik, Douro kaldal. Portos on alati ilus jalutada, ilm läks jälle soojaks ja ma tulin siia Gaia poole peale, teisele poole Douro jõge, kus on portveinitehased. Ma üldiselt enam ei joo ju kohvi ega alkoholi, eriti kindlasti mitte valget portveini, aga ohh, kus siin on need head!  Üks tänavamuusik laulab ka mu lemmiklaule. Elvis ja teised.  Istun ja vaatan lihtsalt rahvast. Kui kirju on maailm. Pole maailmalõppu ega midagi.  Teeme nii, et ma tegelen maailmalõpuga jälle siis, kui tavamaailmas tagasi olen.  Tõsiselt, käig...

 Santa Cruz on Madeira järgmine armas ranna- ja turistilinnake. Siit lennujaama on u 30 min jalutada. Jälle kivine rand ja soe päike.  Ajavahe tõttu mulle hetkeks tundus, et mu Porto lend läks juba eelmisel õhtul minema, aga ei, kõik korras.  Tulingi siis juba Portosse ära. Porto lennujaamale hästi lähedal on Airporto hostel, nii et ma seiklesin siis kesköösel sinna. Eelmine kord, kui ma seda otsisin, sadas vihma, oli talv ja levi kadus teepeal ära, nii et aega läks palju rohkem.  Nad on seal väga sõbralikud ja peale mind tulid veel ühed. Hostelis on ühikatoad, aga kõik on väga viisakad, kolistavad ja krabistavad väga vaikselt. See vaikselt kolistamine on tegelikult väga naljakas, kui seda väga püüdlikult teha.  Hommikul pakiti saiake ka kaasa. Portos olen seekord Matosinhose linnaosas, sest siin on ka ookeani ja natuke kaljusid. Nii et tihedad lonkimist täis päevad on olnud.  Järgmine öömaja on ka jälle ühikatoas, väga kena kõik, köök ja nii. Aga nagu kolm...

 Puuviljadega läheb nüüd paremini, kõik on heaks hakanud. Lähed ühte vilja ostma ja tuled ikka neljaga tagasi. Mõnesid jään küll väga taga igatsema. Mul on väike banaanikollektsioon juba, kõik erinevad.   Ja ilm on kevadsuvine, rohkem pole sadanud. Ma loodan, et keegi ei pannud tähele, et ma pildistasin linnapargis lihtsalt tavalisi karikakraid ja krüsanteeme, nagu poleks neid kunagi varem näinud.  Rand Funchali lähedal. Läksin sinna suure vee äärde. Siin paistab pikk maa, aga tegelikult ei olnud. Kivikorjaja paradiis. Siin mõned oksad teile äraarvamiseks. Madeiral on väga palju teha ja näha. Mul on tunne, justkui ahmin kõike linnulennult endasse ja on nii palju, kuhu kõikjale ei jõua. Suutsin endale üllatavalt põneva graafiku kiiruga kokku panna ja sain mõndagi siinse elu-olu kohta teada.  Kuidas aga saaks sellise kliima ja toidu endaga kaasa tuua. Siin on loodus nii värske, rikkalik ja roheline. (Sest siin on ka väga palju vihma.) Kuidas see tunne kauemaks mee...

 Madeira idapoolne osa tundus veel vahvam, sest ilm oli soojem ja sain viimaks Pico do Arieiro ära näha. See on kõrguselt kolmas mägi saarel. Kahe esimese juurde olevat tee lumeolude tõttu kinni, aga Arieiro juurde sulas täna lõunaks lahti. Hurraa, lumi, tehke aga lumememmesid autokapoti peale (nad tegidki, päriselt). Küll on aga vahva (kuulete siin sarkasmi). Praeguseks oli ilm nii soojaks läinud, et sai T-särgiga olla. Mõned ikka jopega ja villase mütsiga. Mõned lühkaritega. Siin on iga päev 4 aastaaega, või isegi iga tund, sest ilm muutub sekunditega. Seega on kõik õige, mida selga paned. Nagunii on kord külm, kord kuum. Mäed on alati vägevad, nii ka siin. Sai pilvepilte teha. Mägedes lihtsalt on nii hea olla.  Oh, milline ilu ja rohelus kõikjal. Matkaradu ja metsa. Ja neil on palju koskesid ja levadasid ehk vee kanaleid, kus ka matkatakse. Ja veel camino radasid.  Kõige idapoolsem koht on poolsaar, Ponta de São Lourenco. Siin hakkasin aru saama, et ongi suvi käes, ma ...

 Ma tahtsin näha, milline on Madeira kõige loodepoolsem nurk, kus asub Porto Moniz ja looduse poolt laavakivist loodud basseinid. Tahtsin ka veel mägesid näha. Sain kiire ülevaate saare läänepoolsest osast. Panen teile siia pilte, siis saate ka aimu. Keset saart olid mäed udus või pilvedes. Selle udu või pilve sees sai ise ka olla. Pilved vist ikka. Pilveudu. Kõige ägedam elamus. Cãbo Girao tuli ka ära näha, kaunid vaated ookeanile. See on klaasist põrandaga vaateplatvorm. Väga hästi läbi ei paista ja väga rahvarohke. Rannad on muidu vulkaaniliste, mustade kividega, aga kahe ranna jaoks olevat veetud Marokost tavaline liiv kohale. Turismiäri. No ja see banaaniga kohalik kala, seda sain ka. Hispaania keele kursusega oleksin kodus rohkem pidanud edenema. Mingid naised, "mitte hullud, aga rõõmsad", sai pokaale kokku löödud, sünnipäevalaulu lauldud ja asju arutatud - niipalju kui keegi aru sai. Siin on turiste igast ilmakaarest. Nagu ikka saarte peal. Niipaljukest siis üksiolemis...

 Kirjutan siia meeldetuletuse, et õhtul võiks igaüks teha omaalgatuslikku joogatundi! Teate küll, sufiringid, kaamelisõidud, konnad, kassid, lehmad, elevandikõnd, venitused seljale, jalgadele, tantsujooga ja lõdvestus. Hingamine. Jne. Mõttes hoian teile ruumi, aga laivis mitte, sest ma olen kaasa võtnud veidi vale laadija telefonile, nii et akuga pole priisata. Hea et ma üldse midagi kaasa võtsin, sest kui ma siia jõudes ennast peeglist vaatasin, siis ma olin näost täitsa hall. Nii väsinud. Nüüd läheb juba paremaks. Jooga aitab ka. Homse kokkutuleku ja zoomi ürituse suhtes sama, et aku vist ei pea vastu. Ja mu hotellike on soodushinnaga, sest siin pole wifit ega kohvit. Uskumatu, isegi Indoneesia dzunglis toodi wifi kohale. Muidugi ma võin homme ollagi kuskil metsas ja seal võib vabalt wifi olla.  Aga võite mulle lingi ikka saata, nalja saaks, kui teid näeks. Te näeks ka, kus ma olen. Sõlmede osas on juba kinnisidee, vaatasin täna huviga, millist sõlme meremees tegi.  Jär...

 Meresõit on selline asi, mille kohta ma olin otsustanud, et seda ma kindlasti ei tee. Olen täiesti maa-inimene ja hea on kandvat pinda taldade all tunda. Lendamise vastu pole ka midagi. Aga liiga palju vett on ikka liiga palju vett.  Ja nüüd ütles üks kohalik, et hüppa aga pardale, väga vahva, näeb saare rannikut ja vaat kui sile täna veepind on. Päike paistab ja puha. Mõni päev tagasi olevat siin kusagil ka lund sadanud. Tahtsin just selle põhjamaa tahke vihmaga hoobelda. Tühja. Ookeani pind oligi sile. Ranniku lähedal. Ja kaugemal ka küllaltki. Vett oli selles Atlandi kausis ikka hullupööra palju.  Kuidas mõned seljauimed võivad inimesi rõõmustada. Nagu midagi väga head oleks juhtunud. Meie kapten vaatas paadist kiikriga, mist tüüpi delfiinidele me külla olime läinud ja noh, vist mingid harilikud, täiesti delfiinide moodi delfiinid. Ajasid oma delfiiniasju, ma ei saanudki aru, mida nad kajakatega kaklesid. Mingi kalateema või. Kajakate järgi sai vist aru, kus nad olid....

 Gondel jäi kuristiku kohale rippuma. Teised hakkasid palvetama, mina pildistama. No kuulge, nad ei saa lasta turistil alla kukkuda, turist ei tule nii ju tagasi.  Täna kõmpisin kõigepealt tunnikese ülesmäge, et jõuda Madeira botaanikaaeda. Ma nimelt ei kirjutanud, millise saarega tegu on, et tehke ise ka uurimistööd. Nüüd siis teate. Selle gondliga ma sõitsin botaanikaaiast edasi Monte mäele. Lilleaed on väga kena ja selle vaatab tunni- pooleteisega üle. Kuidas kasvavad papaiad ja sünnivad banaanid. Monte palee aed oli veel suurem ja põnevam. Siin võib istuda ja raamatut kirjutada. Võib ka kohvikutes istuda ja Madeira veini degusteerida. On ka sellist metsa ja matkaradu. Matkaradu on saarel igal pool. Kõikjal camino. Kupata mägedes ringi nagu jõuad. Mida teha, kui lund ei ole. Asfaldikelgutamine. Kohalikud mehed higistavad. Gondlid lähevad ja tulevad. Kusagile sinna jäi seisma. Ma nagu mäletan, et kartsin kunagi kõrgust. Ja ma ei tea, kuidas see üle läks. Hirm on mõnikord lih...