Otse põhisisu juurde

Rota Vicentina, kalurite rada

 Rota Vicentina on vana kalurite rada, mis kulgeb Oceano Atlantico kaldal, külast külasse ja iga küla vahel on umbes 20-25 km tühja maad ehk kaunist loodust ja põhiliselt ookeanivaadet. Nii ma vähemalt esialgu arvan.

Tunnen seda, et ookeani äärde on mul väga vaja minna, ja parem, kui seal oleks ka kaljusid. Ookeani äärde on aeg-ajalt ikka vaja minna.

Esmaspäeva varahommikul sõitsimegi Lissabonist Sinesesse, et sealt edasi 6 km Sāo Torpesi marssida ja loota, et 10 km pärast hakkab paistma Porto Covo.


Valmistusin tegelikult kõrbemaratoniks, enam-vähem nagu see Dublini lennujaama üritus, ainult et vabas õhus ilma maskita.

Hahaa, mõni jäi kidlasti uskuma! Tegelikult ei valmistunud, sest ma ei tea kõrbemaratonidest absoluutselt mitte midagi. Tahtsin ainult näha, kas spordisokid on oma hinda väärt või mitte. 

Nüüd, Sāo Torpesis, ma neid kaljusid enam niiväga ei igatsegi.  Kuigi need olid imeilusad, aga see ronimine seal kulutas hullusti jalataldu ja ajafaktorit, ruumifaktor aga ei muutunud eriti  kuidagiviisi, s.t. järgmine küla palju lähemale ei tulnud. Kahe nädala pärast hüplen ehk juba nagu kaljukits, aga täna, ütleme, oli lihtsalt proovipäev.

Ronisime liivase rajaga kaljudele tagasi ja kui ma pärast oma riideid ja jalgu pesin, siis pesuvesi oli must nagu novembriöö. Spordisokid ei läinudki enam puhtaks ja ma ei oska öelda, kas see üks vill oleks tulnud ka ilma nendeta või mitte. Suure osa Teest käisin paljajalu.

Nagu aru saite, õnnestus meil õhtuks leida duširuum koos pehme voodiga. Lisaks köök, et salat valmis hakkida ja rõdu, kus seda koos kohaliku veini ja juustuga nautida. 

Rota Vicentina ookeani ääres on aga paradiisilikult kaunis ja kõik need kuumuses lõhnavad taimed, jahe ookeanivesi, põnevad rannakivid, mitmed Helesinised Laguunid, avarus ja vabadus....


Leidsime meresoola:

Homme tuleb rohkem magedat joogivett teele kaasa võtta, sest teekond on pikem. Ja mul pole aimu ka, kuidas Tee edasi kulgeb. Nii peabki olema.

Õie kogemused on ikka siin, näete veel mu musti jalgu + õhtsöögi salatit:

http://oiebomcaminho.blogspot.com/

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...