Sagres on randade ja surfarite linn. Türkiissinine ookean, järsud kaljud ja valged majakesed, nagu ikka. Ainult surfipoed. Algarve piirkond on üldse üks väga kaunis paik. Tükike paradiisi.
Täna ei tundunud variant: jälle 7 tundi toorest füüsilist jõudu, üldse enam vahva. Kasutasin hoopis võluväge ja jõudsin poole tunniga Carrapateirast Sagrese randa.
Väga ilus oli aga Cabo de São Vicente. Neem. Istusin mõnd aega maailma äärekese pääl ja vaatasin, kuidas ookean vastu kaljusid mürtsus. Muidugi see koht on ülerahvastatud, väga paljud soovivad selliseid fotosid saada:
Igal juhul sain nii oma sammud jälle tehtud. Neemele on vähemalt 6 km. Ja teele jääb rand. Oli seal vast trepp. Sain mägironimise ka tehtud.
Siis leidsin Black Sheep külalistemaja üles, elan siin koos teiste surfaritega. Nagu mingi kommuun. Igaühel on nimeline puust kast, kus oma toiduasju hoida. Miskipärast jäädakse mulle otsa jõllitama, et oh, su nägu! No ilma metsikute aaloedeta, mida ma siin alles nüüd õhtul leidsin, oleks asi palju hullem. Üks kiht nahka tuli ammu juba maha, nii et mu meelest on kõik täitsa hästi. Kui nad mu tagajalgu näeks, vaat siis võiks ka imestada.
Elutuba:
Ma ronin sinna üles:
Ühes söögikohas küsis murelik tädike mitu korda üle, kas ma ikka soovin tõesti turska süüa. Et seal on sibul kõik ja... Tõi koguni pildi. Pärast küsis üle, kas ikka kõik on hästi. Pilti ei ole selle kohta, sest maru nälg oli.
Vaatame mis homme saab, kolin teistega jälle kokku.
Kommentaarid
Postita kommentaar