Kuidas lõhnab varahommikune Lissabon

 Varahommikud on imeilus aeg, mil kargus, vaikus ja värskus pole veel lahtunud. Rahulikult avatakse kohvikute uksi ja paigutatakse kohvikutoole tänavale külastajaid ootama.

Mõnusalt rõõmsad ja rahulikud vanapapid-kohvikupidajad serveerisid pühapäevasel varahommikul meie reisiseltskonnale hommikukohvi ja värskeid Portugalile omases headuses saiakesi. Jaa, ma olen Portugali pagaritooteid juba tõesti kaua igatsenud!

Lissaboni vanalinn ja Tejo jõgi. Sõbralikkus. Maitsev Portugali jäätis. Punased majakatused. Päikeseline juunikuu ilm. Säravad silmad. Naeratused ja naljad.

Lissabon lõhnabki varahommikul värske kohvi, küpsetiste, nende roosades õites puude, liiva ja üldse lõunamaa järele. Lõuna paiku hakkab linn täituma ka praekalade ja ruttavate inimeste aroomidest, võtab omaks melu ja sagimise ning üha enam kõrvetava päikese. 

Kes oskab, valib endale varjulise koha nagu see kass pildil:

Lissabon on treppide linn, mis asub justkui mitmel korrusel. Kui on head põlveliigesed, jalalihased ja mugavad jalanõud, saab korraliku trenni tehtud.

Lõunasöögi ajal askeldas tuttavad kohvikus juba kolm vanahärrat. Panen endale siia meeldetuletuse, et püüaksin sellist kapsasuppi ka kodus järele teha. Tõenäosus, et nii maitsev saab, on muidugi üliväike.

Jätkame Lissaboniga tutvumist ja uute elamuste kogumist.  Erakordne võimalus on samale reisile kaasa elada ka Õie blogi kaudu:

http://oiebomcaminho.blogspot.com/