Öösel sadas taas vihma ja seetõttu polnud liiv jälle õnneks nii pehme. Tänane rada viis püstloodis üles-alla-üles-alla mööda suht libedaid kaljusid (ühes kohas nad olid taibanud köie ronimisel abiks jätta, teistes kohtades mitte), sekka džunglis (ei olnud ükdse väga lägane ega kriipiv), kaljuserval liivas (ütlesin juba, et ei vajunud väga palju sisse) ja õnneks oli tasast maapinda ka (oli ka vihma, nii et päike ei lajatanudki lagipähe).
Tänast teelõiku soovitan neile, kes on keskmisest parema füüsilise vormi ja tervisega, tervete liigestega ja panustanud mugavatesse matkasaabastesse. Rõhk sõnal saapad.
Et te ei arvaks, et mis see kaljunukkidel turnimine ära ei ole, panen seljakoti pildi (tehtud enne rebenemist).
Seljakotis peab siinkandis olema vähemalt poolteist liitrit joogivett. Mul on ka magamiskott (juhuks kui järgmisse asulasse niipea ei jõua) ja uusima moe järgi garderoob. Jäite uskuma jälle? Tegelikult poolmärjad vahetusriided (sest ookeani läheduses ei kuiva riided enam õhtul ära, aga ma avastasin, et seljas tuule käes siiski kuivavad). Ühesõnaga, mõned higised matkariided, plaastrid, toiduamps ja muu hädavajalik. Väga hädavajalik on näiteks ka kübar ja pikkade varrukatega pluus. Eks ma edaspidi täiendan, mida eluks vajalikku veel ära kulub.
Seljakotist edasi rääkides, sellise pommiga peab siis arvestama, et tasakaalu valele poole ära ei kaota ja pea ees ookeani ei saja.
Hämmastaval kombel jäi teele taas kohvik. Seekord saiakesi polnud.
Kohalik põllumajandus:
7 tunni pärast hakkaski paistma Odeceixe. Turistiküla, jälle restoranid ja majutuskohad. Meie öömajas rippus võti ühel seinal, võtsime selle kaasa ja astusime tuppa. Küll on hea pesta! Seejärel käisime kõrvitsasuppi söömas ja ostsime imemaitsvat kooki. Muidugi juustu veini kõrvale ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar