Ma lihtsalt pean tegema veel ühe postituse millegi kohta, mis mind kõige rohkem lõunasse lendama kutsub.
See on lõunamaa lõhn.
Nüüd, õhtul, kui päevane kogu keha näpistav kuumus on juba kusagile ära kadunud, on õhk muutunud sumedaks ja nahka hellitavalt soojaks. See õhk on taimedest eeterlikud õlid välja meelitanud ja hõljub ringi lillemagusana ja männivürtsisena. Sellesse lõhna võib ennast unustada.
Jagan siin veel looduspilte lõhnajatest ja muidu ilusatest.
Mõnikord on hommik vihmalõhnaline, selles on isegi pisut kopitusearoomi, kui riided pole öö jooksul ära jõudnud kuivada. Järgnev päevgi võib vihma järgi lõhnata. Heal juhul rahuneb ilm aga õhtuks jälle mõneks ajaks maha ja muutub mõnusaks. Õhtuti võib see ka teada anda, et kusagil praetakse midagi maitsvat.
Mida ma tahtsin selle looga öelda, on see, et ma armastan väga just niisugust lõhnavat ja sumedat õhku nagu lõunapoolsetes maades. Mul on tunne, nagu mu kodu oleks selles lõhnas. See on niiväga eriline ja ainult kohapeal nautimiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar