Otse põhisisu juurde

Lärmakas Faro

 Hommikul läksime rongiga sõitma, nägime veel Portugali ilusat, pisut päikesepõletust saanud maastikku, ja loksusime Farosse kohale. Faro on juba suur ja lärmakas linn, nii mõnus kui väikestes külades, siin enam ei ole. Hostelis ei antud ka käterätte. Suurlinna värk. 



Lõunat aga saime süüa katusel! Ma mõtlen, päris katusel kohe:

Lõunasöök ise:


Ploomid on maru head. 

Toidust veel niipalju, et teel Lagose rongijaama (et Farosse sõita), poleks me tähelegi pannud, et üks tilluke kohvik on juba nii varahommikul avatud, kui müüjanna poleks koos ühe vanaprouaga kohviku ees jutu ajanud. Astusime sisse ja avastasime, et värsked saiakesed olid juba saabunud. Mmm, kui head ja suured! 

Varahommikul Lagoses:

Portugal on minu arvates jätkuvalt Euroopa parimate kookide ja muu toidu, samuti ka parima kliima, kauneima looduse (pluss ookean!!!) ja sõbralike inimestega maa.

Muidu tundub Faro päris kena, ei saa kurta. Lärmiga pole tegelikult lihtsalt enam harjunud ja hostel on kesklinnas. Kõrvalmajas vaibus tööhoog alles varahommikul. Oli seal alles öö otsa ehitamist. Mõned võtavad siin ka  seda näolapi-asja liiga tõsiselt.





Esmaspäev, 28. juuni

Faros oleme nüüd juba mitu päeva tallanud teed lennuväljale ja tagasi. Pühapäeval läksime lennuväljale, et ninatestid ära teha. Siinses Synlabis ei saanud süljetesti teha, nagu Tartus, nii et mu ajust on nüüd kõik saladused selle vatipulgaga välja urgitsetud. Loodan, et ookeanivesi loputas nanotehnoloogia sõõrmetest jälle kenasti välja.

Järgmisel päeval saabusid meilile negatiivsed testitulemused, läksime neid välja printima - mugavuse mõttes, sest siia lennates olid need kõige olulisemad paberid üldse.

Esimesel pildil: ufonaut ninaurgitsemise kosmosejaamas. Teisel pildil: registratuur ja printimine.


Pärast jalutasime veel mõned km-d randa, nii et kokku kõndisime ikka üle 4 tunni iga päev ära.


Faro rand, nagu avatud sardiinikarp, kõik õlitatud ja külg-külje kõrval siruli.



Teisipäev, 29. juuni

Milan Bergamo

Täna jõudsime ka Itaaliat näha. Õhk on ikka soe ja mõnus, kuivem kui Portugalis. Alpid paistavad. Riia lennuni oli aega ja jalutasime Bergamo poole. Söögikohad hommikupoole kinni, ainult üks muhe pizzakoht lahti. Päris ahi. 


Itaaliasse peaks kauemaks tagasi tulema. Siin on nii mõnus ikka.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...
Loe edasi »

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...
Postita kommentaar
Loe edasi »