India ookeani rannas nägime, kuidas kalurid võrke kuivale vinnasid. Lindude ootused olid väga kõrgele kruvitud, samuti hulga vaatajaskonna omad. Kui viimaks natukese väikseid kalu võrgus siples, olid linnud vägagi häälekalt pettunud. Valged linnud ja mustad linnud.
Muidu aga, eile enne kella 14 hakkasime Tartust tulema ja täna hommikul peale kella 9 jõudsime Colombo lennuväljale. Lennuväljal läks ka veel hulka aega sim kaardi ja viisaga jahmerdamisele. Viisad olin küll eelnevalt ära teinud, aga üks läks veits valesti. No lõpuks lasti meid riiki.
Finnairiga Tartu-Helsingi-Doha ja Qatar Airwaysiga Doha-Colombo. Mõlemad lennufirmad täitsa korralikud. Jalad mahtusid ära.
Nüüd elame Negombos sisse ja minu väsimusaste vähemalt on niisugune, et ma nii palju numbreid ei tunnegi. Ranna ääres sattusime õnneks mingisse buffee lauda, saime kõhu täis tšilliga täidetud tšillisid, ja muu oli ka hää. Ayurveda pood oli ka huvitav, loodan, et selliseid tuleb veel.
Sääski on nagu murdu. Siinkandi India ookean on hall nagu Läänemeri. Ei mingit türkiissinist. Ja laine nii, et tahtis seeliku minema viia. Aga soe nagu jahtunud supp. Vihma pole seni veel sadama hakanud. Varahommikul vist olevat olnud sadu.
Siit pidime üle hüppama.
Sellist maastikku pole lootuski näha, kui oled liiga rikas ja lased reisibürool enda eest mõelda. Aga meie tutvume kohalike nukataguste, porijõgede ja kohaliku elu-oluga.
Kui Eesti tööinspektsioon näeks, kuidas nood sellid seal kõrgustes kõlguvad ja käsitsi seina nühivad, no ma ei tea, minestaks ära. Siin aga, meestel on töö ja kõik hästi. Nood seal seina küljes. Kaks meest.
Siin on väga Bali moodi. Et kui ikka veel päris Indiasse ei taha nagu minna, siis siin võib harjutada. Õnneks, ega meil kummalgi ei olnud mingeid ootusi ega lootusi selle koha suhtes. Homme hommikul uhame kuhugilepoole edasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar