Otse põhisisu juurde

Elevantide vabastamise projekt

 

Kui elevandid on sõbralikus tujus, siis on nad nagu väikesed retriiverid. Tulid uued inimesed, jee, annavad snäkki! Nüüd pesevad ja sügavad! Rohkem snäkki ei ole? Aga kotis? 

Kui elevant puhiseb ja pissib samal ajal, siis ta on happy. Et sügatakse, patsutatakse, tehakse jalamassaaži ja antakse näiteks ülekasvanud kurki. Ei pea kogu aeg puuoksi ja puukoort sööma.

Sügab ennast.

Igal elevandil on ainult üks kindel talitaja, keda elevant usaldab ja kes võib teda ka jala pealt sügada. Teised jalgadelt ja kõhu alt ei või. Sri Lankal olevat ka 1 naissoost elevanditalitaja, teised on mehed. Ametit antakse peres edasi, see on raske ja ohtlik amet. Tonnid vihast elevanti ei ole suurem asi mugavustsoon.


Elevandi londil kasvavad naljakad traatjad mustad karvad. Elevandid on nagu söömismasinad. Võtavad ettevaatlikult sul köögiviljad käest ära. Ja neile saab silma vaadata nagu retriiveritele.

Sri Lankal on ainult üks selline projekt, Elephant Freedom Projekt, mis tegeleb inimeste teadlikkuse tõstmisega sel teemal, et loomad tunnevad valu ja nende piinamine on paha tegu. Nad on päästnud ära juba 2 elevanti orjatöölt ja ööpäevaringsest ketisolemisest ning nüüd plaanivad kolmanda võtta. Selline projekt on kulukas ja iga külastaja on seega väga abiks. Eriti tore, kui külastaja annetab veel raha/tippi lisaks. Naised hakkasid kohe särama ja kukkusid kallistama. 



Elevantide selg on õrn ja ratsutavad turistid teevad neile viga. Selles projektis on elevandid vabalt ja turist võib käia üle 3 tunni neil sabas, ja kui nad ise tulevad kalli norima, siis võib. 

Saime ka riisi ja karrit, troopilist vihma, ning oleks võinud jääda ka öömajale või vabatahtlikuks sellesse kenasse majja. Ühel Inglismaalt pärit vabatahtlikul oli sünnipäev, saime ka Projekti naiste tehtud sünnipäevatorti. Külli kinkis sünnipäevalapsele Eesti külmkapimagneti, nii et tollel tulid pisarad silma.

Täna oli kordaläinud päev. Tegime heateo endale ja mitmetele teistele.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...